72 reegel

"Turvaline viis oma raha kahekordistamiseks on see kokku voltida ja tasku panna.
Frank Hubbard

72 reegel on kasulik väike reegel investoritele. See näitab, mitme aastaga investeering mingi tootluse juures kahekordistub. Selle teadasaamiseks tuleb lihtsalt jagada 72 tootlusega.

Nt tähtajaline hoius maksab praegu intressi umbes 5% - sellise tootluse juures (kui investeerida uuesti ka kõik teenitavad intressid) kahekordistub sissepandud raha 72/5 ehk umbes 14 ja poole aastaga. Pensionifond, mis teenib umbes 8% aastas, kahekordistab sissepandud raha üheksa aastaga. Mõnes äkilisemas aktsiafondis, mille osaku väärtus kasvab näiteks keskmiselt 12% aastas, kahekordistub investeeritud summa aga juba 72/12 ehk kuue aastaga.

Regulaarsete sissetulekute suurendamine

"Miljard siit, miljard sealt ning varem või hiljem annab see kokku päris raha."
Everett Dirksen, USA kongresmen

Üks olulisi riskide maandamise võimalusi tööinimesele on oma sissetulekute mitmekesistamine - kui kogu tulu ei laeku tööandjalt, on ka nt töökaotuse korral palju kergem hakkama saada.

Põhimõtteliselt on mitmeid võimalusi teenida passiivset sissetulekut - ehk tulu, mille teenimiseks ei pea aktiivselt rabelema. Ideaalis võiks passiivsetest allikatest tulla piisavalt raha, et sellest piisaks äraelamiseks. Eestis kahjuks on mitmed traditsioonilisted passiivse sissetuleku teenimise moodused raskesti kasutatavad. Ning ka ilma Eesti-spetsiifiliste probleemideta ei ole see muidugi niisama lihtne - enne suure tuluni jõudmist tuleb kõvasti säästa ning investeerida. Aga kui kunagi algust ei tee, siis ka ei saavuta kunagi midagi

Dividendid

Üks olulisi passiivse tulu allikaid on dividendid. Paljude aktsiate kohta öeldaksegi, et need on dividendiaktsiad. Dividendiaktsia hind tõuseb/langeb suhteliselt vähe; ettevõte väga kiiresti ei kasva; ettevõte teenib stabiilselt korralikku kasumit ning maksab seda regulaarselt aktsiaomanikele välja. Lähiregioonis on sellisteks aktsiateks näiteks Eesti Telekom, Saku Õlletehas ning Leedu telekomifirma TEO LT. Seoses viimaste kuude börsilangusega on nende aktsiate hinnad langenud ka suhteliselt atraktiivsetele tasemetele. Nt Hansapank ootab TEO LT dividendiks tänavu 0.16 litti, mis moodustab umbes 7.5% aktsia praegusest hinnast. Dividendiaktsiad on topeltkasulikud, sest lisaks regulaarselt (kord aastas) laekuvale tulule on võimalik täiendavalt teenida veel ka aktsiahinna tõusult.

Intressid

Eestis võlakirjadesse investeerimine popp ei ole. Ega ka mitte lihtne. Pigem on see pankade jõukate privaatklientide pärusmaa. Samuti raskendavad praegused maksureeglid Eestis eraisikute võlakirjadesse investeerimist - eraisik peab praegu ettevõtetele laenates (ehk võlakirjade intressidelt) maksma tulumaksu, samas kui pankadele laenates (ehk hoiuste intressidelt) tulumaksu maksma ei pea. Seetõttu peavad võlakirjade intressid hoiuselt teenitavaid intresse ületama vähemalt tulumaksu võrra, et eraisikuna neisse raha paigutamine ära tasuks. Kui võlakirjadesse oleks võimalik investeerida ka väiksemaid summasid, nendega kaubeldaks aktiivsemalt börsidel ning maksustamispõhimõtted oleksid samad mis hoiustel, siis tasuks kindlasti kaaluda nendesse investeerimist.

Seni on Eesti investoril intressiteenimiseks kättesaadavad vahendid ainult tähtajalised hoiused ning likviidsusfondid. Ka likviidsusfondi intressidelt tuleb tasuda tulumaksu, aga sellegipoolest on seda mõttekas kasutada arvelduskonto asemel lühiajaliseks (mõneks päevaks või nädalaks) raha paigutamiseks. Vähemalt ühes Eesti pangas likviidsusfondil teenustasusid ei ole ja raha saab paigutada alates 100 kroonist.

Üüritulu

Aktiivsematel inimestel on võimalik tulu teenida ka üüri näol. See on minu arvates keerulisem ja aeganõudvam eelnimetatud meetoditest. Ka riskantsem, eriti kui välja üürida laenu eest ostetud korterit. Suurepärane tuluallikas on see neile, kel mõni üleliigne korter kas juba varem odavama hinna eest ostetud või saadud päranduseks vmt. Kui alustada hetkel nullist ehk osta laenu eest korter ja üritada seda välja üürida, siis praegu see ilmselt väga tasuv tegevus ei ole. Korterite hinnad on lihtsalt veel nii kõrgel, et laekuva üüriga on peale laenumaksete tasumist raske kasumisse jõuda. Hoiusel raha hoidmine on hetkel mõttekam. Pikemas perspektiivis on aga täiesti reaalne, et kinnisvarahinnad normaliseeruvad sellisele tasemele, kus ka laenu eest soetatud korteri väljaüürimine võib ära tasuda.

* * *
Minul isiklikult laekub passiivset tulu hetkel ülaltoodutest ainult intresside näol hoiusest ja likviidsusfondist. Sealt laekuv tulu moodustab hetkel umbes 5% minu igakuisest palgast - seega arenemisruumi on kõvasti. Dividendiaktsiaid olen omanud minevikus - kuid olen need müünud, kui hinnad on minu hinnangul tõusnud liiga kõrgele. Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et õigem taktika oleks olnud ikkagi hoida neid aktsiaid pikemaajaliselt.

Hetkel olen ma dividendiaktsiatesse investeerimise osas pisikese dilemma ees - hinnatasemed on huvitavad, aga oma hetkel (hoiuses olevat) vaba raha ma ei tahaks pikaajaliselt aktsiate alla kinni panna. Nii et pigem paneks sinna raha, mis praegu seisab mõnes investeerimisfondis. Samas fonde müües tekiks praegu tulumaksukohustus. Seetõttu oleks parem ära oodata 2009. aasta, mil investeeringute vahetamisel tulumaksu tõenäoliselt maksma ei pea. Kas siis aga ka aktsiate hinnatasemed veel sama soodsad on kui praegu - võimatu öelda. Nii et see on teema, mille üle pean veel mõtlema.

Isiklikku korterit ei ole mul endalgi, nii et mõne ostmisest väljarentimiseks on vara mõelda.

Verevalamine börsidel

Paari sõnaga ka sellest, mis maailma aktsiaturgudel ja majandustes hetkel toimumas on.

Viimastel päevadel on lahti läinud tõeline paanika - aktsiaturud üle maailma teevad läbi oma suurimaid kukkumisi peale 2001. aasta terrorirünnakuid. Sajad miljardid eurod on haihtunud õhku. Täna on kõik pilgud suunatud USA poole (eile oli seal nimelt püha ja börsid kinni) - kui ka seal turud kokku kukuvad, siis ilmselt süveneb lähiajal paanika kogu maailmas veelgi.

Üldiselt teeb investoritele muret see, et USAs on tõenäoliselt kätte jõudnud majanduslangus. Eelmisel aastal hoo sisse saanud laenukriis on toonud pankadele miljardeid dollareid kahjumeid. Kuna Ameerikamaal enam senise kergusega laenu võtta pole võimalik, siis on sellest korraliku hoobi saanud ka leanude eest tarbimisele üles ehitatud USA majandus.

Eelmisel nädalal kiiruga kokku pandud ja George Bushi poolt välja kuulutatud 140 miljardi dollarilisse majanduse päästmise plaani ei usu hetkel eriti keegi. Plaan on tagastada inimestele osa nende makstud makse (ühe kava kohaselt igale üksikule inimesele 800 dollarit ning perele 1600 dollarit). Aga kasu oleks sellest majandusele ainult siis, kui inimesed saadava raha kohe poodides laiaks lööksid. Pigem arvatakse aga et rahvas kasutab saadavat lisaraha olemasolevate laenude tagasimaksmiseks - millest aga majandusele kahjuks suurt tolku ei oleks.

Teada pole ka see, mida teevad suuremad keskpangad. Kui USA keskpanga kohta ollakse kindlad, et aasta lõpuks langetatakse lühiajalisi intressimäärasid rohkem kui 1.5 protsendipunkti võrra, siis Euroopas on asi segasem. Kuna inflatsioon Euroopas on tõusuteel, siis Euroopa Keskpank (kelle peamine vastutusala on üldise hinnatõusu kontrolli all hoidmine) on pigem rääkinud intressimääraside tõstmise võimalikkusest. Euroopa majanduskasvule kõrgemad intressid muidugi hästi ei mõjuks. Tõenäoline on siiski, et ka Euroopa Keskpank peab varsti oma seisukohti muutma ning ka siinmail intressimäärad praegustelt tasemetelt allapoole tooma.

Hirm on seega, et USAs on majanduskasv juba miinusmärgiga ning et lähiajal levib see ka mujale maailma. Juba on avaldatud arvamust, et tulemas on suurim majanduskriis peale teist maailmasõda.

Mida siis nüüd peale hakata?

• Esiteks tuleks säilitada rahu. Halvim asi, mida üldise paanika ajal teha, on ka ise paanikasse sattuda.


• Kui olete paigutanud raha aktsiatesse või aktsiafondidesse, siis ei tasu kindlasti languse tipphetkel müüma asuda. Kui investeeringud on pikaajalised, siis ei ole mõtet lasta ennast häirida mõne päeva või ka mõne kuu pikkustest liikumistest.


• Kui on tehtud püsikorraldus raha kandmiseks mõnda fondi, siis pole väga mõtet ka seda katkestada. Kui on pikaajaline plaan säästa ja regulaarselt investeerida, siis languse korral juhtub ainult see, et saate sama raha eest rohkem fondiosakuid.


• Kuna pole välistatud majanduslangus maailmas (st siis muuhulgas ka Eestis), tasub oma rahaasjades olla konservatiivne. Ehk kulutada vähem kui teenite ning ülejääv raha panna kõrvale halvemaid aegu ootama. Kui majanduskriis peaks kätte jõudma, siis olete selle sammu eest endale tänulik.

Minu elu halvimad investeeringud

Reedel kirjutasin oma elu parimast investeeringust, nüüd siis halvimatest.

Kehvemate investeeringute osas on keeruline välja tuua konkreetset väärtpaberit, millelt suurima kahju sain. Aga üldpilt on selge - suurimaid kahjumeid olen teeninud lühiajalistelt spekulatsioonidelt ning väärtpaberitelt, mille toimimise põhimõtetest mul täit arusaama ei olnud.

Välja joonistub kaks kahju toonud perioodi:

• aastatel 2000-2004 üritasin tegeleda lühiajalise (paaripäevased kuni paarinädalased positsioonid) kauplemisega USA aktsiaturgudel. See üritus ei toonud mulle tulu. Õnneks ka mitte suuremat kahju, kui ma samal ajal oma pikaajalistelt investeeringutelt teenisin. Aga sel perioodil sain selgeks vähemalt kaks asja: lühiajalises kauplemises on raske olla edukas, kui sellele kulutada peale tööd ainult paar tundi päevas. Edu saavutamiseks tuleb investeerida tegevusse palju rohkem aega ning mina ei olnud selleks valmis. Teiseks on lühiajalisel kauplemisel äärmiselt olulised tehingutasud - su strateegia võib küll teoreetiliselt olla edukas, aga kui arvestada sisse ka teenustasud, siis oled kokkuvõttes ikkagi miinuses.
  
  Ometi ei kahetse ma seda perioodi. Ma sain tohutult juurde teadmisi ja kogemusi aktsiaturgude kohta. Vaatamata rahaliselt teenitud kahjumile on kogemuste mõttes see periood kindlasti plusspoolel.


• aastal 2005 üritasin teha raha optsioonidega. Ei õnnestunud. Sain mõned uued ja mõned sarnased õppetunnid eelmise punktiga (mis näitab, et varem õpitu kipub ajaga tuhmuma...). Esiteks sain teada, et lühiajalisel spekuleerimisel sa pead teadma täpselt, mida sa teed. Minu teadmised optsioonidest olid olemas, aga siiski liiga pealiskaudsed. Korduv õppetund oli see, et kõrged tehingutasud tapavad igasugused lootused kasumile. Õnneks taipasin oma vigu suhteliselt kiiresti ning mahamängitud raha ei olnud liiga suur.

Moraal on seega sisuliselt sama, mis reedeses kirjatükis - pikaajaline investeerimine toob pikas perspektiivis peaaegu alati tulu ning mõnikord võib kasum olla hiiglaslik - lühemaajaline tõmblemine peaaegu mitte kunagi. Oluline on ka see, et lühiajalise spekuleerimisega on väga raske tegeleda edukalt igapäevase palgatöö kõrvalt (kuna sellele peab juba iseenesest pühendama iga päev ühe täistööpäeva jagu aega) - pikaajalise investeerimisega edukalt tegelemine võtab oluliselt vähem aega.


Loe ka:

• Minu esimesed investeeringud


• Minu elu parim investeering


• Minu praegused investeeringud

Natuke asjalikku lugemist

Kaks huvitavat lugu, mis täna hommikul internetis kolades silma hakkasid:

• Fondijuhtide valu on väärtusinvestori õnnistus ;) - Roosaare kirjutab langusest Tallinna Börsil ja selles, kuidas seda enda heaks ära kasutada.


• Nutikas eestlane võib aastas kokku hoida tuhandeid kroone - Postimees kirjutab, kuidas raha kokku hoida elukvaliteedis kaotamata.

Minu elu parim investeering

Minu elu parim investeering (kui arvestada ainult neid investeeringuid, kust kasum on juba välja võetud) on olnud Hansapanga aktsia.

Paradoksaalsel kombel on see ka aktsia, kus potentsiaalselt oleks võinud teenida veel kordades rohkem. Minu viga oli see, et ostsin ja müüsin Hansapanga aktsiaid ajavahemikul 1999-2005 mitu korda. Ma pole seni kunagi arvutanud, palju oleksin teeninud siis, kui oleksin hoidnud 1999. aastal soetatud aktsiaid lõpuni - kuni Hansapanga börsilt lahkumiseni. Ma õnneks olen inimene, kes tegemata investeeringute ja saamata jäänud tulu tõttu masendusse ei lange. Oleksid on alati oleksid ja minevikus kasutamata võimaluste asemele tulevad alati uued.

Näitlikustamise mõttes tegin praegu siiski kiire arvutuse, mis näitab, et oleks ma 1999. ja 2000. aastal ostetud Hansapanga aktsiaid hoidnud 2005. aastani, oleksin teeninud üle viie korra rohkem sellest, mis ma reaalsuses teenisin. Tegelikkuses müüsin need aktsiad mitmes osas juba aastatel 2000-2002. Uuesti ostsin Hansapanga aktsiaid juba oluliselt kõrgemalt tasemelt 2004. aatal ning müüsin 2005. aastal, kui Hansapank börsilt lahkus.

Loo moraal on selles, et pikaajaline investeerimine toob pikas perspektiivis peaaegu alati tulu ning mõnikord võib kasum olla hiiglaslik - lühemaajalise tõmblemisega ei saavuta seda peaaegu mitte kunagi. Ka praeguses portfellis on mul suurima realiseerimata kasumiga aktsia, mille ostsin juba viis ja pool aastat tagasi.

Järgmine kord kirjutan oma halvimatest investeeringutest.

Raamat: Rikas isa, vaene isa

Teen väikese ülevaate raamatust, mis tõsi küll sai läbi loetud juba paar aastat tagasi. Raamatu tekitatud negatiivsed emotsioonid on siiski veel meeles, nii et üritan need tagantjärgi kirja panna.

Kui õigesti mäletan, siis raamat algas päris huvitavalt ja tundus, et tulemas on huvitav lugemine teemal kuidas mitte kulutada mõttetult, kuidas säästa raha ning investeerida. Raamat siiski ei õigustanud neid algul tekkinud ootusi.

Üks asi, mis raamatut lugedes tohutult vastu hakkas, oli palgatööd tegevate inimeste halvustamine. Jäi mulje, et raamatu autor Robert Kiyosaki arvates on palgatööd tegevad inimesed lollakad, kes lihtsalt rabavad kellegi teise heaks ning neil pole iial võimalust jõukaks saada. Samamoodi on Kiyosaki arvates hariduse omandamine mõttetu. Tuleb lihtsalt teha selgeks rahategemise reeglid ja asuda tegutsema (a la osta endale palgatööl käimise asemel kortermaja, üürida korterid välja ja teenida üüritulu vmt...).

Mina olen avaldanud mõtet, et ka palgatööd tehes ning süstemaatiliselt säästes ja investeerides on võimalik jõukaks saada. Kiyosaki seda mõtet ilmselt ei jaga ning muuhulgas soovitab ka investeerimisfonde raha kasvatamiseks mitte kasutada (soovitades pigem tegeleda kinnisvaraga). Minu arvates peaks aga investeerimisfondid olema tavainimesele peamiseks vahendiks oma varade kasvatamisel. Tõsi, ka mulle ei meeldi, et fondide tasud on tihti üle mõistuse kõrged ja et nt Eestis madalate tasudega fondid ei ole väga kergesti kättesaadavad. Kirjutan sellest kunagi pikemalt.

Raamatust meelde jäänud negatiivseid asju on veelgi. Nt soovitus soetada endale rikkaid sõpru eesmärgiga saada neilt inside-informatsiooni börsiaktsiate kohta. Esiteks on see suhteliselt kahtlane eesmärk sõprade hankimiseks, teiseks on inside-informatsiooni kasutamine börsitehinguteks ebaseaduslik.

Vastu hakkas ka Kiyosaki eputamine oma kallite ostudega nagu Porche, Rolex, ma-ei-tea-kui-palju-maksvad golfikepid jmt.

Raamat üritas ka jätta muljet, et ettevõtjaks hakkamine on ülimalt lihtne ning sellega ei kaasne mingeid riske. Tegelikkuses see ikka nii ei ole ja enamus inimesi ettevõtjaks ei sobi ning suur osa selle tee valinutest ebaõnnestuvad.

Selge, et raamatus oli ka helgemaid mõtteid. Näiteks et tuleks vältida krediitkaardivõlgasid või soovitus paigutada raha kulutamise asemel tootlikesse varadesse. Samas varjutas ümbritsev vaht need vähesed helged hetked, nii et kokkuvõttes olin raamatus ikkagi pettunud.

Tuleb tunnistada, et inimestele, kes sobivad ettevõtjateks (või arvavad, et nad sobivad), aga pole julgenud sellega alustada, võib raamat mõjuda inspireerivalt. Ja kui peale raamatu lugemist asutadagi oma firma, alustada kinnisvaratehingutega ning muuga, mida Kiyosaki soovitab ning kõik see õnnestub, siis sellel inimesel on raamatu kohta hiljem ainult positiivset öelda.

Inimestele, kes unistavad rikkakssaamisest ning laialt elamisest, võib see raamat samuti sooje tundeid tekitada. Ilmselt läheb sellesse kategooriasse väga suur hulk maailma inimestest ja sellest ka raamatu (ja järgnevate sama sarja raamatute) tohutu menu. Samas kas neile inimestele sellest raamatust ka mingit praktilist kasu on, ma väga ei usu.

Kas ma olen rikas?

Raamatust The Millionaire Next Door (millest kirjutasin pikemalt siin) jäi meelde kaks suhtarvu, mille arvutamist seal oluliseks peeti.

Esimene neist näitab, kas inimene on oma vanust ja sissetulekuid arvestades säästnud vähe või palju raha ning seega, kas inimene on jõukas või mitte. Arvutamine on lihtne. Tuleb võtta oma viimase aasta maksustamiseelne tulu, korrutada oma vanusega ning jagada kümnega. Tulemuseks on summa, mis sinuvanusel inimesel sinu sissetulekute taseme juures võiks olla kõrvale pandud. Kui saadud arvu võrrelda nüüd enda varade puhasväärtusega, siis koorub välja suhtarv - palju moodustab minu puhasväärtus minu nö oodatavast puhaväärtusest.

Ma ise siiski päris eeltoodud kujul seda Eestis õigeks ei pea arvutada - arvestades meie kiiret palgakasvu (üle 10% või isegi üle 20% aastas) ei näita viimase aasta tulude kasutamine päris õiget tulemust - kuna varasematel aastatel on palk olnud viimase aasta omast oluliselt väiksem, on raske säästa nii palju raha, mis selle valemiga hea tulemuse annaks. Seetõttu tegin valemis muudatuse - võtsin viimase aasta tulude asemel kolme viimase aasta keskmise tulu.

Tulemusi tuleb tõlgendada nii, et kui vastus on alla 50%, siis on inimene kehv varade koguja (Under Accumulator of Wealth). Kui vastus jääb 50%-200% vahele, on inimene keskmine varade koguja (Average Accumulator of Wealth). Ning kui tulemus on üle 200%, on inimene suurepärane varade koguja (Prodigious Accumulator of Wealth).

Minul isiklikult oli (minu modifitseeritud valemiga arvutades) tulemus 2007. aasta lõpus 108,7%. Seega ei midagi suurepärast - täiesti keskmine.

Teine raamatust meelde jäänud suhtarv on pisut veelgi tarbetum, aga siiski lõbu pärast huvitav arvutada. Nimelt suhtarv, kui palju moodustab minu poolt aastas makstud tulumaks minu puhasväärtusest.

Raamatus esitati väide, et jõukad inimesed maksavad oluliselt väiksema osa oma puhasväärtusest maksudena ära kui mitte nii jõukad. Mis on igati õige ja loogiline - jõukamatel inimestel moodustavad iga-aastased realiseeritud tulud väiksema osa koguvaradest kui neil, kes veel väga palju säästnud ei ole.

Õige on ka see, et tulumaks on üks suuremaid tootluse tapjaid. Kui inimene ei hoia oma investeeringuid pikalt, müüb igal aastal osa positsioone ning maksab sellelt iga-aastaselt hulga tulumaksu, siis võib üsna kindel olla, et väga suuri summasid inimene pikas perspektiivis kokku ei kogu. Sellepärast pikaajaline investeerimine (osta ja hoia) nii kasulik ongi. Eestis on variant muidugi ka investeerida ettevõtte alt, kus iga-aastast tulumaksukohustust ei teki. Samas kindel on see, et enamik inimesi ei ole nii osavad, et nad suudaksid teenida pikaajaliselt suurt tulu lühiajaliste (lühemate kui mõneaastaste) investeeringutega.

Igatahes kui õigesti mäletan, peetakse raamatus heaks tulemuseks seda, kui aasta jooksul makstud tulumaks moodustab vähem kui 7% puhasväärtusest. Minu 2007. aasta kohta tehtud arvutus näitab protsendiks 9,2%. Parim oli näitaja 2006. aastal, kui see oli 7,1%. Nii et jällegi ei midagi suurepärast.

Kokkuvõttes võib öelda, et mul tuleb veel areneda. Tuleb rohkem säästa ning hoida investeeringuid pikemaajaliselt. See strateegia hakkab tulevikus ka neid ülaltoodud suhtarve järk-järgult parandama.

Minu esimesed investeeringud

Minu esimesteks tulutoovateks investeeringuteks olid laenud sugulastele ja sõpradele umbes siis, kui olin 19- või 20-aastane. Intressimäärad olid tollal korralikud. Ühelt töökaaslaselt võtsin lausa 36% aastas. Summad olid muidugi suhteliselt väikesed ja tähtajad lühikesed, seega reaalne tulu ei olnud väga suur. Oma vanematelt võtsin 12%. Praegu tagasi vaadates tunnen ma selle üle ikka tõsist piinlikkust. Täna kindlasti enam lähisugulastele laenates intressi ei võtaks. Aga siis olin noor ja see laenamine tundus põnev - sai investeerida oma ülejäävat raha ja teenida tulu. Natuke lohutab mind see, et mõnelt laenult ma siiski intressi ei võtnud ning lõpuks jätsin vähemalt ühelt laenult ka osa põhisummast tagasi küsimata.

Minu esimene pangahoius oli Hansapanga Duokonto 1999. aastal (sellise nimega hoiust ei ole muidugi enam ammu olemas). Duokonto oli tähtajaline hoius, aga sinna sai vabalt raha juurde kanda - mida ma aeg-ajalt ka tegin. Vajadusel oleks saanud kontolt ka laenu võtta ilma hoiust katksestamata (loomulikult oluliselt kõrgema intressimääraga kui hoiuselt endalt maksti), aga selle järele mul kunagi vajadust ei tekkinud. Intressi maksis see pooleaastane hoius 1999. aastal 9,25%. Päris mõnus - kusjuures inflatsioon ei olnud tollal oluliselt kõrgem kui praegu (1998. aastal 8,2% ning 1999. aastal 3,3%). Seega hoiuse intressimäär ületas ikka korralikult inflatsiooni.

Esimene aktsiainvesteering oli Eesti Telekomi aktsia. Osalesin Eesti Telekomi esmases avalikus aktsiapakkumises (IPO) 1999. aasta veebruaris. Aktsiaid hoidsin kuus päeva (tõeline spekulant...) - ostuhind oli 85 krooni, müügihind 126,25 krooni. Kasum seega umbes 48,5% (miinu teenustasud ja tulumaks) kuue päevaga. Summad ei olnud tollal muidugi väga suured. Mul õnnestus müües täiesti juhuslikult tabada peaaegu tippu (aktsia kõrgeim hind enne langema hakkamist oli vist 126,5 krooni). Ei tea, kui palju minu positiivsest suhtumisest aktsiatesse investeerimisse tuleneb sellest esimesest positiivsest kogemusest? Mis oleks juhtunud, kui mu esimene aktsiainvesteering poleks toonud ligi 50% tulu, vaid nt 50% kahjumit? Seda on vist võimatu hinnata.

Esimene investeerimisfond, kuhu raha panin, oli Äripäeva Indeksi Fond 2001. aastal. Tegemist oli fondiga, mis paigutas raha Eesti aktsiatesse. Tollal olid Eesti aktsiad mulle südamelähedased - mulle meeldis neid analüüsida ja nende majandustulemusi jälgida. Samal aastal (2001) tegin esimese sissemakse ka pensionifondi.

Säästmise põhialused

Kui inimene pole kunagi raha säästnud - elanud palgapäevast palgapäevani, aga on huvi säästmise vastu, siis mina soovitaksin alustada kahest järgnevast tegevusest.

• Rahapuhvri kogumine ootamatute kulutuste katteks või lühiajalisteks nö mustadeks päevadeks. Seda raha võib kasutada mingite ootamatute kulude katteks (a la katus sajab läbi vmt avarii) või eriti halval juhul nt töötuksjäämise korral hädavajalike kulutuste tegemiseks. See raha peaks olema kuskil, kust seda on lihtne kätte saada. Selleks sobib näiteks kasutus- või säästuhoius või ka likviidsusfond, kust on võimalik mõne päevaga raha kätte saada ilma teenitud intresse kaotamata. Sinna peaks olema võimalik raha regulaarselt (või ka ebaregulaarselt) raha juurde kanda ning see teenib kõrgemat intressi, kui summat arvelduskontol hoides.
  
  Selline likviidsuspuhver on eriti oluline inimestele, kellel on igakuiselt vaja laenumakseid maksta. See on eriti ohtlik olukord rahalises mõttes, kui inimene maksab tagasi mingit laenu ning elab samal ajal palgapäevast palgapäevani.
  
  Rahapuhver peaks olema kindlasti vähemalt nii suur, et kataks ühe kuu kulutused. Ideaalis võiks see aga katta vähemalt kolme kuu kulud.


• Raha kogumine pensioniks. Pikaajaliselt säästetav raha on päris kindlasti mõtet paigutada kolmandasse pensionisambasse. Seda peamiselt tänu riigi poolt pakutavale tulumaksusoodustusele - kolmandasse sambasse pandud rahalt saab tulumaksu tagasi.
  
  Mina soovitaksin valida kolmanda samba tegemiseks pigem pensionifondi kui -kindlustuse. Vähemalt juhul, kui pensionini on veel üle 15-20 aasta aega. Esiteks on fondide tootlus pikaajaliselt eeldatavalt kõrgem kui laekuks kindlustusest. Teiseks kaasnevad kogumikindlustusega üldiselt väga suured ning täiesti läbipaistmatud kulud. Kulud kaasnevad ka pensionifondidega, kuid seal on need selgemalt välja toodud. Igatahes omale pensionifondi valides soovitan teha sammas sellises pangas või investeerimisfirmas, kus kulud (sisenemis-, väljumis-, valitsemistasud ning tasud fondiosakute ostmise eest) on väiksemad - kulude suurus mõjutab väga oluliselt lõpptulemusena teenitavat tulu. Kunagi plaanin sellest ka pikemalt kirjutada.

Sellest, et pensioni teine sammas peaks tehtud olema, ma ei hakka parem rääkimagi. See on noorte inimeste puhul elementaarne (ning paljudele ka kohustuslik).

Keerulisematele investeeringutele tasub mõelda alles siis, kui need ülemised esmatähtsad punktid on täidetud ning on veel täiendavalt võimalik raha kõrvale panna.

Raha säästmise võimalikkusest

Andres Saarniit Eesti Pangast rääkis eile Terevisioonis säästmisest. Eestis teatavasti säästmine ja investeerimine eriti laialt levinud tegevused ei ole.

Ühest küljest näitab vähene säästmine muidugi seda, et palgad on madalad. See on tõsi. Samas olen ma üsna kindel, et kurtmine raha vähesuse üle ei kao ka palkade tõustes. Kirumine, et peale hädavajalike kulutuste tegemist ei jää midagi üle, pole minu arust kusagile kadunud ka Lääne-Euroopas või USAs. Nii et selles osas ei ole väga olulist vahet, kas keskmine palk on 10000, 20000 või 30000 krooni. Inimestel on ikka raha "puudu".

Pigem on palgatasemest olulisem inimeste teadlikkus säästmise vajalikkusest ja selle kasulikkusest. Ehk et vähene säästmine näitab Eesti arengutaset finantsteadlikkuses. Viimasel ajal pole üle elatud ühtegi tõsist majanduskriisi, mis oleks inimestele selgeks teinud, et mingid elementaarsed säästud on vajalikud. Samuti pole meil veel otse elust kogemusi selles osas, et lihtsal inimesel on võimalik raha kõrvale pannes oma elujärge vanemas eas oluliselt parandada (võrreldes olukorraga, kus midagi säästetud ei ole). Ega siin muu ei aita, kui rohkem sel teemal rääkida ning loota, et aastate (või aastakümnete) jooksul hakkab suhtumine vaikselt muutuma.

Ma ei taha sellega öelda, et kõik inimesed on tegelikkuses alati võimelised säästma. Kindlasti paljude inimeste sissetulek on nii väike, et peale eluks vajalike kulutuste tegemist tõesti midagi üle ei jää. Samas ma olen kindel, et enamik inimesi (ka Eestis) suudaksid soovi olemasolul vähemalt osadel eluetappidel mingeid summasid kõrvale panna ja investeerida.

Ma püüan oma blogiga ka selles vallas eeskujuks olla:)

Eesti arengutaset selles vallas näitab ka säästmise, investeerimise ja oma isiklike rahaasjade ajamise teemalise info vähesus. Peamiselt tegelevad selle info jagamisega pangad ja investeerimisfirmad. Kui pangad säästmist ja investeerimist tõesti soodustada tahaksid, siis võiksid nad muidugi ka oma tasusid sellelt alandada - mõnes pangas on need nt raha paigutamisel fondidesse (eriti väiksemate summade korral) ikka päris röövellikud.

Sõltumatuid infoallikaid on suhteliselt vähe. Internetis üritab nt Tarkinvestor.ee sel alal teadlikkust kasvatada. Nende probleem on vast selles, et on natuke liiga kaldu teemast väga sügavuti huvituvate inimeste suunas. On ka Finantsinspektsiooni Minuraha.ee. See on kahtlemata tore algatus Finantsinspektsioonilt, kuigi sealne info on ilmselt staatiline ja seega ei kutsu korduvalt külastama. Rohkem infoallikaid nagu ei teagi.

Aga infot jagama kindlasti peaks. Arvestades et inimeste kindlustunne tuleviku suhtes on väga madal, peaksid inimesed hetkel säästmise mõttele eriti vastuvõtlikud olema.

Minu investeeringud

Panen lühidalt kirja, kuhu ma oma vara olen investeerinud ja mis osakaalu need moodustavad minu koguinvesteeringutest. Ma nimeliselt ei hakka investeeringuid nimetama, kuna ei ole kõige tähtsam, milliste fondivalitsejate fonde ma täpselt kasutan - pigem on olulised need regioonid, kuhu investeerin.

• 9% - Pensioni teise samba fond. Fond, mis investeerib 50% aktsiatesse, 50% võlakirjadesse. Ehk kõige "äkilisem" (suurima aktsiaosakaaluga) fond, mis teise samba puhul võimalik.


• 13% - Pensioni kolmanda samba fond. 100% aktsiafond. Arvestades minu vanust 29 aastat - ehk pensionini on veel üle 30 aasta aega - tundub õige valik. Pensionifond peaks olema iga inimese üks olulisemaid investeeringuid. Minu arvates on igati mõistlik kolmas sammas endale teha, arvestades et seda saab teha maksuvabalt ehk riik kannab pensionifondi makstud summadelt tulumaksu tagasi.


• 31% - Aktsiad. Kahe ettevõtte aktsiad, mis investeerivad Venemaale ja mujale SRÜsse. Ma nimeliselt ei hakka hetkel ütlema. Neist ühe ettevõtte aktsiad ostsin juba viis ja pool aastat tagasi. Teine tekkis, kui esimene firma jagunes mullu kaheks. Suur osakaal portfellist tuleneb aktsiate väärtuse kasvust - algselt paigutasin sinna oluliselt väiksema osa portfellist. Tegemist on minu elu kõige suuremat tulu toonud investeeringutega. Kahe tugevalt Venemaaga seotud aktsia suur osakaal portfellist valmistab mulle muret, aga hetkel positsioone vähendada ka ei plaani. Aktsiate väljavaated on minu hinnangul jätkuvalt suhteliselt head, kuigi risk on väga kõrge.


• 3% - Ida-Euroopasse investeeriv aktsiafond. Eelmisel aastal vähendasin oluliselt oma Ida-Euroopa investeeringuid. Müüsin kevadel maha kahe Trigoni fondi osakud ning võtsin kasumi välja.


• 3% - Lääne-Euroopasse investeeriv aktsiafond. Seda positsiooni olen igakuiste maksetega suurendamas. Mu portfell on selgelt liialt Ida-Euroopa/Venemaa poole kaldu - selle positsiooni suurendamise abil üritan olukorda vaikselt parandada.


• 8% - Geneerilise farmaatsia sektorisse investeeriv aktsiafond. Ma usun pikaajaliselt ravimitööstuse tulevikku, sellest ka osalus vastavas fondis. Fond peaks olema ka tasakaalustavaks jõuks minu muudele riskantsematele positsioonidele. Ravimisektor peaks olema selline rahulikum koht, mis ei tohiks ka majanduslanguste ajal väga suure surve alla sattuda. Inimesed vajavad ravimeid ka majanduskriisis. Eriti odavamaid ravimeid, mida geneerilise farmaatsia sektor esindabki.


• 8% - Fondifond. Fondi varadest 75% aktsiafondides ning 25% võlakirjafondides. See peaks olema keskmisest rahulikum fond, mis peaks jällegi tasakaalustama portfelli riskantsemaid positsioone.


• 25% - Likviidsusfond ja tähtajaline hoius. Miks hoiustamine hetkel hea on, kirjutasin ühes varasemas postituses. Siin on enamasti raha, mis laekus eelmisel aastal Ida-Euroopa fondide müügist. Ei tea veel täpselt, mis sellega peale hakkan. Praegu on hoiuses, kuna tootlus on enam-vähem korralik. Natuke suurendan selle raha arvelt oma osalust Lääne-Euroopasse investeerivas aktsiafondis. Võimalik, et mingil hetkel läheb see raha aga korteriostu rahastamiseks (omafinantseeringuks). Samas on mul mõningaid mõtteid ka mõne Balti ja Rootsi aktsia osas, mille hinnatase on huvitav. Aga pole veel otsustanud, millal või kas üldse ostan.

Investeeringute jaotus varaklasside järgi on seega umbes nii:

• 68% - aktsiates;


• 7% - võlakirjades;


• 25% - rahas.

Puhasväärtuse arvutamisest

Olen varasemates postitustes rääkinud varade puhasväärtusest. Põhimõte selle taga on lihtne - liita kokku kõigi oma varade väärtus ning lahutada maha kõik kohustused. Mis üle jääb, ongi puhasväärtus.

Praktikas on see siiski pisut keerulisem. Tegelikult kui inimene arvestab oma puhasväärtust, siis ei võta ta üldiselt kunagi arvesse kõiki varasid ja kohustusi. Osad jäävad arvestusest välja selleks, et asju mitte liiga keeruliseks ajada, osad aga põhimõtte pärast.

Mööndusi puhasväärtuse arvutamisel olen teinud ka mina.

• Aktsiate, investeerimisfondide ja muude väärtpaberite müügilt teenitavalt tulult tuleb maksta tulumaksu. Maksukohustus tekib peale kasumi väljavõtmist ehk peale väärtpaberite mahamüümist. Reaalselt tuleb tulumaks Eestis ära maksta tulu teenimisele järgneva aasta 1. oktoobriks. Siit tõstatub aga küsimus, millal võtta (esialgu potentsiaalne ja hiljem reaalne) tulumaksukohustus oma isiklikus arvepidamises arvele.
  
  Mina olen võtnud väga lihtsa lähenemise ja kannan tulumaksu kuludesse alles selle reaalsel äramaksmisel ehk viimasel võimalikul hetkel. See on lihtsalt kõige mugavam. Asja varjukülg on see, et kuni tulumaksu tasumiseni on mu arvestuslik puhasväärtus maksmata tulumaksu võrra kunstlikult paisutatud.



• Üldiselt ei arvestata puhasväärtuse hulka varasid, mis ei tooda tulu ehk mis ei ole soetatud eesmärgiga need hiljem tulu teenimiseks maha müüa. Nt kodutehnika, mööbel jmt. Need lähevad otse kuludesse. Sarnased asjad on ka auto ja eluase. Kumbki neist ei ole üldiselt ostetud tulu teenimiseks, seepärast jätavad paljud inimesed need puhasväärtuse arvutamisest välja. Samas on nende väärtus piisavalt suur, et moodustada paljude inimeste reaalsest varade väärtusest valdava osa.
  
  Ma üldiselt nõustun, et auto (mis on tegelikult üks suur kuluallikas mitte mingi eriline vara) väärtust ei peaks puhasväärtuse hulka arvestama. Samas olen ma auto ostnud liisinguga ning oma liisingujäägi üle tahaks oma isiklikus bilansis siiski arvet pidada. Olen lahendanud selle nii, et hoian auto väärtuse liisingujäägiga samas summas ning vähendan (amortiseerin) auto väärtust iga kuu liisingu põhiosamakse võrra. Nii on auto varade ja kohustuste poolel arvel samas summas ning seega on mõju puhasväärtusele kokku null.
  
  Eluasemega mul esialgu probleeme pole, sest ma elan üürikorteris. Kui ma korteri ostan, siis tõenäoliselt võtan selle arvele soetamishinnaga ning selle väärtust jooksvalt muutma ei hakka.
  
  
• Pensioni II samba fondi koguneb päris korralik summa raha. Ainus probleem on, et reaalselt ei ole võimalik seda raha mitte kuidagi enne pensionit kätte saada. Ning ka siis ei ole võimalik seda saada ühes tükis vaid ainult regulaarsete maksetena. Kuna pensioni II samba raha võib moodustada suure osa inimese reaalsest puhasväärtusest, aga tegelikult seda raha lähemate aastakümnete jooksul kasutada ei saa, võib tekkida küsimus, et võibolla ei peakski seda oma varade hulka arvestama.
  
  Mina siiski arvestan. Pensioni II samba fondide väärtus moodustab alla 10% minu kogu varade väärtusest, seega ei ole mõju puhasväärtusele liiga suur. Samuti lähtun sellest, et tegemist on ikkagi reaalsete tulutoovate varadega ja kunagi hakkan seda raha ikkagi kasutama. Mis siis, et võibolla enam kui 30 aasta pärast. Ega mul pole plaanis ka suurema osa muude investeeringute all olevast rahast lähematel aastatel laiaks lüüa. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt vaatan huvi pärast ikkagi oma puhasväärtust ka ilma II samba fondide väärtuseta.
  



• Natuke sarnane eelmise punktiga on lugu ka pensioni III samba fondidega, kuhu ma olen investeerinud. Sealt on küll võimalik raha kätte saada juba enne pensionile minekut. Samas kaasnevad sellega suured kulud - tuleb tasuda tulumaks kogu müügisummalt (vs teenitud tulult nagu muude fondide müügi puhul). Esimesed kaks aastat peale raha pensionifondi sissepanemist pole mingi varianti raha kätte saada.
  
  Mina olen pensioni III samba fondid võtnud arvele ikkagi täisväärtuses. Tõsi, selle mööndusega, et hindan fondi ümber hinnaga, mis on 2% väiksem kehtivast tagasivõtuhinnast. 2% on trahv, mis seaduse järgi tuleb maksta pensionifondi osakute müümisel enne 55. eluaastat.

Ma nõustun, et erinevate mööndustega puhasväärtuse suurus rahalises summas ei ütle väga palju. Küll on seda aga hea lihtne arvutada ning kuna ma olen seda aastaid ühel-samal meetodil teinud, siis puhasväärtuse muutusest (kasvust) annab see ikkagi hea pildi.

Kas keegi veel oma puhasväärtust arvutab? Milliste reeglite alusel?

Eesmärgid 2008. aastaks

Uusaastalubadusi ma andma ei hakka - selle asemel panen kirja mõned rahaga seotud eesmärgid 2008. aastaks.

Põhieesmärk on:

• säästa vähemalt 14% aasta brutotöötasust (supertulemus oleks 20%). Mõnel võibolla tekib küsimus, et miks selline suvaline number nagu 14%? Tegelikult see päris suvaline ei ole. Nimelt panin oma selle aasta prognoositavad tulud-kulud kirja (ehk tegin eelarve) ja sealt selline number kooruski. Kulusid plaanin võrreldes möödnud aastaga pisut vähendada, tulud arvestasin sama suureks kui tänavu. Kui palk peaks juhtuma tõusma, suudan ehk rohkem säästa. Kui aga läheb nii, et hakkame tänavu omale korterit ostma, siis võib selle säästmisprognoosi ilmselt rahulikult prügikasti lennutada.

Paljudes väljamaa blogides on näha, et inimesed seavad eesmärgiks ka teatud puhasväärtuse taseme saavutamise aasta lõpuks. Ma väga suurt mõtet sellel ei näe. Puhasväärtuse kasv sõltub liiga palju teguritest, mille üle mul head kontrolli ei ole. Peamiselt sellest, kuidas läheb minu investeeringutel. Aga mul ei ole mingit erilist aimu, kas aktsiaturud tänavu tõusevad või langevad.

Kui ma regulaarselt säästan ja säästetava raha investeerin, siis küll sellele ka puhasväärtuse kasv järgneb. Kui mõnel aastal aktsiaturud langevadki ja ka minu varad selle tagajärjel vähenevad, siis pole sellel pikas perspektiivis siiski suurt tähtsust. Oma säästmise üle on mul palju suurem kontroll kui aktsiaturu lühiajaliste (mida üks aasta aktsiaturgude kontekstis kahtlemata on) kõikumiste üle. Just sellepärast võtan ma pigem aasta eesmärgiks säästa teatud osa oma sissetulekutest, mitte aga teatud puhasväärtuse suuruse saavutamise.

Aasta kokkuvõte, osa 2

Tegin paar graafikut oma rahaasjade kohta. (Tehtud katsetuseks muuseas Google Chart API abil.)

Esimene graafik näitab mitu protsenti oma brutotöötasust (palk + preemiad, enne tulumaksu) olen ma erinevatel aastatel säästnud. Olen varem öelnud, et eesmärk on panna kõrvale ja investeerida igal aastal umbes 20% oma brutotöötasust. Tegelikkuses olen sellise suurusjärgu säästu saavutanud ainult kahel aastal. 2007 oli lõplik number 10.8% ning viimase kümne aasta keskmine on 16.5%.



Alumisel graafikul on minu varade puhasväärtuse kasv läbi aastate. 2007. aasta tulemus oli 17.8%. See pole paha tulemus, arvestades et sügisel kõikus tulemus veel nulli ringis. Aga tänu mõne investeeringu väärtuse korralikule kasvule aasta lõpus õnnestus kotti panna selline üsna hea tulemus. Nagu ka graafikult näha, on kasv muidugi viimase viie aasta halvim - aga oleks ka ebarealistlik oodata, et investeeringute väärtus igal aastal mitukümmend protsenti suureneks. Pigem pean olema õnnelik, et minu elus pole siiani olnud veel puhasväärtuse langusega aastat.