Raamatu autorid on teinud põhjaliku uurimistöö USA miljonäride kohta - kes nad on, millega tegelevad, milline on nende elustiil. Ning on jõudnud tulemusele, et enamus miljonäre ei teeni väga suurt tulu, ei ole kunagi saanud päranduseks suuremat rahasummat ja on pärit pigem vaesemast perekonnast. Nad kulutavad vähe ja säästavad palju. Nad ei sõida luksusautoga ega ela kallis elurajoonis.
Inimeste rikkust mõõdavad autorid varade puhasväärtuse järgi. Puhasväärtuseks on inimese kõigi varade väärtus, millest on maha lahutatud kõik kohustused (laenud, liisingud, kasutatud krediitkaardijäägid jmt). Pidevalt käib raamatust läbi põhimõte, et rikas pole see, kes palju kulutab, vaid see, kelle varade puhasväärtus on kõrge.
Raamat on pikk ja kohati tüütult detailidesse laskuv. Aga kokkuvõttes hea, kuna seal toodud põhimõtted sobivad päris hästi minu seisukohtadega rahast.
Raamat on saanud ka päris suure kriitika osaliseks. Näiteks on kritiseeritud, et raamat propageerib ettevõtjaks hakkamist, kuigi on teada, et see on seotud suure riskiga ning enamus seda teed minejatest ebaõnnestub. Raamatu järgi on suur osa Ameerika miljonäridest justnimelt väikeettevõtjad. Kritiseeritakse nimelt seda, et raamatu jaoks on uuritud ainult neid väikeettevõtjaid, kes on olnud oma tegevuses edukad, jäänud püsima ja teenivad tänu sellele korralikult raha. Ning arvestusest on täiesti välja jäetud kõik ebaõnnestunud ettevõtjad. Ebaõnnestujate sissetoomine muudaks aga statistika väikeettevõtjate elustiili kohta oluliselt koledamaks.
Tegelikkuses vastab see kriitika ainult osaliselt tõele. Raamatus rõhustatakse korduvalt, et ettevõtjaks hakkamine on riskantne ning ei sobi kindlasti kõigile. Lisaks ei ole mitte kõik jõukad inimesed ettevõtjad - neid on lihtsalt jõukate inimeste seas palju. On täiesti selge, et sama tulemuseni (jõukuseni) võib edukalt jõuda ka palgatööga. Jah, on selge, et suurema tulu korral on see lihtsam. Ja on selge, et ettevõtja võib potentsiaalselt teenida rohkem kui palgatöötaja. Ning on selge, et väiksema sissetulekuga võtab suure vara kogumine rohkem aega. Aga see on võimalik.
On kritiseeritud ka seda, et autorid kogusid oma andmed küsimustikega, mille nad saatsid Ameerika jõukatele. Küsimustiku täitmise eest maksid nad väikest tasu. Tulemuseks on see, et küsimustikule vastasid ainult kõige kitsimad miljonärid, kellele oli oluline teenida see väike summa raha. Raske on öelda, kas see tegelikult ka täpselt nii oli. Aga kui oli, siis ühtepidi on see kriitika õige. Sellisel juhul üldpilt USA miljonäridest ei ole päris korrektne. Teisest küljest ei ole sellel minu jaoks suurt tähtsust.
Minu jaoks on raamatu põhipoint ikkagi selles, et inimesed, kes jagavad minu põhimõtteid rahaasjades, on maailmas olemas ja nad on oma tegemistes edukad. Lisaks ei ole tegelikult tavainimese jaoks praktilisest seisukohast väga oluline, millised on need teist tüüpi miljonärid, kes võibolla küsimustikele vastama ei vaevu. Olgu nad siis eduka tehnoloogiafirma püsti pannud ja mõnele suurfirmale kalli raha eest maha müünud arvutifanaatikud, rikaste perekondade võsukesed, lotomiljonärid või misiganes. Fakt on see, et rikkakssaamine mõne muu skeemi kui säästmise ja investeerimise abil on enamike inimeste jaoks praktiliselt null-tõenäosusega.
Skeem "stabiilne sissetulek->liigsete kulude vältimine->säästmine->investeerimine" on seevastu mõningase pingutuse tagajärjel jõukohane suurele osale arenenud (ja peaaegu arenenud) maailma töövõimelistest inimestest. Just see on minu jaoks põhiline.
Lõpetuseks seitse põhimõtet, mis raamatu kohaselt Ameerika miljonäre iseloomustavad:
- Nad kulutavad oluliselt vähem raha, kui neil oleks võimalik.
- Nad kulutavad oma aega, energiat ja raha efektiivselt - viisil, mis soodustab rikkuse kogumist. Ehk neil on olemas eelarve, millest nad kinni peavad. Nad tegelevad investeerimisega. Nad kulutavad pigem aega oma investeeringute planeerimisele kui shoppamisele.
- Nad usuvad, et rahanduslik sõltumatus on olulisem kui oma kõrge sotsiaalse staatuse väljanäitamine.
- Nende vanemad ei toetanud neid täiskasvanuks saades rahaliselt. Mida rohkem raha vanemad oma täiskasvanud lastele annavad, seda väiksem tõenäosus on neil lastel kunagi jõukaks saada.
- Nende täiskasvanud lapsed on majanduslikult iseseisvad.
- Nad on osavad turuvõimaluste ärakasutamisel. Raamatus soovitatakse tegeleda alal, kus on võimalik osutada teenuseid neile, kes juba on jõukad.
- Nad valisid õige elukutse.
3 kommentaari:
Tegelikult on see küll eesti keeles ilmunud, juba 2000. aastal vist. Poodides on läbimüüdud, aga raamatukogudest peaks ikka saama. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?3881
Tõesti-tõesti, ma ei teadnudki. Aga aitäh ütlemast.
Huvitav, et siin postituses räägid sellest, kuidas lapsele ei tohiks eriti raha anda täiskasvanuks saades, aga ometi mingi sotsiaalse surve või kes teab mille tõttu oled paar aastat hiljem otsustanud, et võiks lapsele raha koguda :)
Ise seda teost lugenud pole, aga päris huvitav tundub.
Ettevõtluse kohapealt tahaks ehk täienduseks öelda, et kõik ettevõtlus ei ole nii riskantne midagi.
Väga tihti alustatakse ettevõtlusega näiteks sedasi, et sa juba teed midagi sõpradele ja tuttavatele ning ühel hetkel on nõudlus nii suur, et sa teedki oma ettevõtte.
Või siis teed midagi palgatööna ja sul on sisuliselt omad püsikliendid olemas, nii et võid töölt ära tulla ja oma klientidele oma firma teha (see on muidugi tööandja suhtes üsna alatu lähenemine).
Ja kui ettevõtluse teema huvi pakub, siis soovitan lugeda sellist teost nagu Lean Startup.
Sealne põhimõte ütleb, et kõigepealt loo minimaalne "toode" ja testi seda. Kui ei ole menu, siis tee midagi paremat.
Muidugi enne seda võiks teha ka põhjalikku turu-uuringut, milleks on sõltuvalt ideest jällegi mitmeid erinevaid viise.
Üks võimalikke näiteks interneti kaudu keyword research, mille käigus võid leida, mis probleeme inimestel on ja seeläbi saad jällegi mingil määral teada, kas on ideel potentsiaali või mitte.
Ühesõnaga, minu silmis on tegemist lihtsalt ühe järjekordse investeerimisinstrumendiga, mille puhul on sinul võimalik väga tugevalt mõjutada selle riskitased ja potentsiaalset tootlikkust.
Riskantseks teeb asja üldiselt pigem see, et inimesed kas ei oska või teevad ahnusest/teadlikult oma riskitaseme kõrgeks.
Samamoodi on väga riskantne ka börsil investeerida, kui sa võtad suuri riske või ei tea, mida sa teed.
Postita kommentaar