Ma olen mõnda aega mõelnud selle üle, kuidas koguda raha lapse jaoks. Et tal oleks ellu astudes raha olgu siis hariduse omandamiseks, kodu soetamiseks või mingiks muuks eesmärgiks.
Minu väike kinnisidee on olnud, et ma ei taha koguda kuskile hoiusele või kindlustusse, vaid kuna lapse täisealiseks saamiseni on ikkagi 15+ aastat aega, siis võiks võtta suuremaid riske. Seega jõudsin otsusele panna raha aktsiatesse.
Lapse nimel investeerimine on aga Eestis tehtud üle mõistuse keeruliseks. Lapsele aktsiate ostmine nõuab kohtu luba, mis tundub suhteliselt ajuvaba. Igatahes otsustasin seetõttu hoida investeeringud enda nimel. Avasin selle jaoks eraldi väärtpaberikonto.
Plaan on teha kord aastas üks ostutehing + reinvesteerida laekuvad dividendid. Ideaalis oleks hea muidugi iga kuu väike jupike osta, aga aktsiaid on tehingutasu tõttu mõttekam korraga suuremas summas osta. Eks paistab, mis välja tuleb.
Mingil määral on investeeringute enda nimel hoidmine isegi hea, sest siis saab lapse täisealiseks saamisel otsustada, kuidas ja mille jaoks see lapsele anda. Eks palju sõltub sellest, kuidas ta selleks ajaks rahasse suhtub. Kui on vastutustundlik, võib kogu summa korraga kätte anda ja lasta tal endal otsustada, kuidas seda kasutab. Kui nii vastutustundlik ei ole, siis võib lubada kasutada nt ainult mingil konkreetsel eesmärgil. Ja kui mu aktsiainvesteeringud täielikult ei õnnestu, pole ka maailma lõpp. Küllap siis tuleb nö elluastumistoetus muudest vahenditest.
teisipäev, 30. juuli 2013
esmaspäev, 29. juuli 2013
Raamat: The Bogleheads' Guide to Investing
Lugesin mõni aeg tagasi (kui päris aus olla, siis küll juba eelmisel aastal) taas paari investeerimisteemalist raamatut. Panen siia kirja mõningad lõigud, mis sealt silma hakkasid ja olulised tundusid. Esimene raamat on "The Bogleheads' Guide to Investing". Selle on kirjutanud tüübid, kes oma investeerimistegevuses järgivad John Bogle'i väljaöeldud põhimõtteid (nö Boglehead'id). Ma olen Bogle'ist ka varem kirjutanud. Tegemist on väga asjaliku ja common sense investeerimisõpikuga. Tasub küll ära mainida, et raamat on üsna USA keskne, kirjeldades põhjalikult sealsest seadusandlusest tulenevaid võimalusi makse säästa jne.
Allpool siis mõningad nopped raamatust.
Allpool siis mõningad nopped raamatust.
- Alates hetkest kui me oleme piisavalt vanad, et asjadest aru saada, mõjutab ühiskond meid segi ajama sissetulekut ja jõukust. Suur sissetulek ja suured kulutused ei võrdu jõukusega.
- Kui sa teenid dollari, püüa säästa sellest vähemalt 20 senti. Mõned usinad säästjad püüavad säästa 50 senti igast teenitud dollarist. Mida rohkem sa säästad, seda varem sa oma rahalised eesmärgid saavutad. Miski ei asenda kokkuhoidlikkust. Otsus selle kohta kui palju säästa on kõige tähtsam otsus, mida sa kunagi teed, sest ei ole võimalik investeerida seda, mida sa ei säästa.
- Kõigil oma vara edukalt kasvatavatel inimestel on üks ühine omadus: nad kulutavad vähem kui teenivad. On kaks meetodit, kuidas saada raha investeerimiseks: sa pead kas teenima rohkem raha või kulutama vähem, kui sa praegu teenid.
- Muuda endale harjumuseks arvutada vähemalt kord aastas oma varade puhasväärtust. Rahalise vabaduseni viiva tee kaardistamine algab teadmisest, kus sa parajasti asud.
- Harjumusel osta iga mõne aasta järel uus auto on potentsiaal vähendada sinu tulevast puhasväärtust rohkem kui ühelgi teisel tarbimisharjumusel, sealhulgas krediitkaardivõlal.
- ETFid (börsil noteeritud fondid) ei sobi investoritele, kes ostavad osakuid väikeste summade kaupa nt nö dollar-cost-averaging põhimõttel, sest iga ostu pealt tuleb maksta maaklerile tehingutasu.
- Üks suuremaid kingitusi, mida sa saad oma lastele teha, on olla vanas eas finantsiliselt sõltumatu - nii tagad, et sa ei ole neile rahaliseks koormaks.
- 200 aastat USA aktsiaturgude ajalugu näitab, et pikaajaline trend on üles. Pikas perspektiivis on aktsiaturu tootlus olnud üsna püsiv. Ükskõik millist 50-aastast perioodi vaadata, keskmine inflatsiooniga korrigeeritud aastatootlus on jäänud 5-7% vahele. See tähendab, et kui sa oleksid paigutanud raha korralikult hajutatud aktsiate portfelli ning jätnud selle rahule, oleks sinu investeeringu ostujõud kahekordistunud umbes iga 12 aasta järel.
- USAs pole olnud ühtegi 15 aasta pikkust perioodi, kus aktsiaturg oleks jäänud miinusesse.
- Enamus investoreid tunnevad suuremat hirmu kaotuse ees kui rõõmu saavutatud võidust. Eksperimendid on näidanud, et emotsionaalsel tasemel on $100 kaotusest tulenev valu kaks korda tugevam kui nauding $100 võidust.
- Me oleme harjunud uskuma, et mida rohkem me millegi eest maksame, seda rohkem me saame. Sorri, aga investeerimisfondide ostmisel asi nii ei käi. Iga dollar, mida me maksame tehingu- ja muude tasudena jm kuludena, võtab ära ühe dollari meie investeeringutest. Seetõttu on kriitilise tähtsusega hoida oma investeerimisega seotud kulud nii madalal kui võimalik.
- Madalad kulud (tasud) on kõige usaldusväärsem investeerimisfondi tulevase tootluse indikaator.
- Mineviku tootlust ei saa kasutada tulevase tootluse prognoosimiseks.
- Investeerimisfondi käive näitab, kui palju on fondijuht aasta jooksul väärtpabereid ostnud ja müünud. Käive 100% näitab, et keskmiselt müüb fondijuht ostetud aktsiad maha 12 kuud pärast ostmist. Käive on kallis, sest fond peab maksma tehingutasusid, aktsiate ostu-müügi spreadi, see tähendab kõrgemaid fondivalitsemistasusid ning tavaliselt suurendab ka makstavaid makse. Uuringud on näidanud, et madala käibega (madalamate kuludega) fondid (nt indeksifondid) saavutavad kõrgema tootluse kui sarnased fondid, millel on kõrge käive (suuremad kulud).
- On ainult kaks viisi, kuidas saavutada aktsiaturu keskmisest paremat tootlust: kas valides paremaid investeeringuid ja/või ajastades oma investeeringuid paremini. Uuringud näitavad veenvalt, et tõenäosus teha kumbagi neist vähegi järjepidevalt on nii väike, et sellised saavutused võib kirjutada ka juhuse arvele.
- Inimestel on kalduvus uskuda, et nii nagu asjad on hiljuti olnud, nii on nad jätkuvalt ka lähemas tulevikus (nö recency bias). Kui turg langeb, siis me eeldame, et see langeb edasi ning me müüme. Kui turg tõuseb, siis me eeldame, et see tõuseb edasi ning me ostame juurde. Tulemuseks on, et me müüme aktsiaid sigaodava hinnaga ning ostame neid kellegi käest kõrge hinnaga - kaotades protsessi käigus raha.
- Kui sul on raskusi investeerimisotsuste tegemisega, siis pea meeles, et investeerimine on nagu korvpall: 100% viskamata jäänud visetest ei taba ka korvi.
- Asjade edasilükkamine on finantsedu saavutamise suurim vaenlane. Paljud inimesed teevad kehvasid investeerimisotsuseid puhtalt selle pärast, et nad on hõivatud muude teemadega. Nad on liiga hõivatud raha teenimise või kulutamisega, et õppida kuidas rahast kinni hoida ja panna see kasvama.
- Alusta sellest, et paned kirja oma suurimad rahalised eesmärgid koos kuupäevadega, millal sul raha vaja on. Vaja raha ülikooli jaoks? Kui palju ja millal? Vaja raha uue kodu jaoks? Kui palju ja millal? Vaja raha pensionipõlveks? Kui palju ja millal? Hea planeerimine algab eesmärkide ja tähtaegade seadmisest.
- Maksa ära oma krediitkaardivõlg ja muud kõrge intressimääraga võlad ning hoidu võlgadest. Tee lihtne varade allokeerimise plaan ja hoia sellest kinni. Säästa süstemaatiliselt osa igast laekuvast palgarahast ning investeeri see vastavalt varade allokeerimise plaanile. Mida varem sa alustad, seda rikkamaks sa saad. Investeeri enamus või kõik oma raha indeksifondidesse. Hoia oma investeerimisega seotud kulud ning maksud madalad. Ära ürita oma investeeringutega turu põhjasid ja tippe tabada. Rebalansseeri vajadusel portfelli investeeringuid varaklasside vahel ning hoia oma plaanist kinni.
- Ära paiguta raha investeeringutesse, mis sisaldavad endas ka kindlustuse komponenti. Kindlustus on riskide eest kaitsmiseks ja investeerimine on jõukuse kasvatamiseks. Ära aja neid kahte asja segamini ja ära sega neid kokku.
neljapäev, 12. jaanuar 2012
2011. aasta kokkuvõte
Teen traditsioonilise kokkuvõtte oma möödunud aasta rahaasjadest. 2011. aastal säästsin 19.9% aasta jooksul teenitud brutotöötasust. Ma arvan, et see on väga hea tulemus - eesmärgiks olen endale seadnud panna igal aastal kõrvale vähemalt 20% brutopalgast. Seega möödunud aasta oli selles osas peaaegu täpselt soovitud tasemel.
Praktikas olen seda 20% eesmärki viimase 14 aasta jooksul suutnud täita vaid kahel aastal. Keskmiselt olen selle perioodi jooksul kõrvale pannud 10.3% töötasust ehk ca pool eesmärgist. Seda on muidugi vähe, aga eks tuleb tulevikus üritada rohkem säästa ja investeerida. Olen kirjutanud sellest ka blogiposti, kui palju minu arvates säästma peaks, kui tahta läbi säästmise ja investeerimise jõukaks saada. Peamiselt kisub seda säästuprotsenti mul alla üks konkreetne aasta, kui sai ostetud korter. Korteri omafinantseeringu kandsin konservatiivsuse põhimõttel kohe kuludesse (ma ei ostnud korterit turu kõige madalamas punktis, õnneks mitte ka kõrgeimas).
Olen teinud endale ka 2012. aasta eelarve ja see näitab, et kui kõik läheb plaanipäraselt (ehk palk jääb senisele tasemele ja kulud on kavandatud suurusjärgus), suudan kõrvale panna 13.6% oma brutopalgast. Mis jääb eesmärgile kõvasti alla. Plaan on tehtud siiski konservatiivselt ja mul on seal tegelikult kärpimise kohti, nii et reaalselt ma loodan, et tulemus tuleb sellest parem. Sama lugu oli 2011. aastal, kui esialgne eelarve nägi ette 14.3% säästmist. Tegelik tulemus oli, nagu eespool öeldud, 19.9%.
Minu varade puhasväärtus langes eelmisel aastal 4.3%. See tähendab, et olemasolevate investeeringute väärtuse langusest läks rohkem kaotsi, kui ma suutsin aasta jooksul palgast kõrvale panna, säästa ja investeerida. Sellest pole aga väga hullu, sest investeeringud on mul pikaajalised ning ühe aasta sisene langus mind väga ei morjenda. Oma varade puhasväärtuse osas on mul eesmärgiks kasvatada seda igal aastal keskmiselt 20%. Viimase 12 aasta jooksul on keskmiselt kasv olnud 17.7% aastas ehk pisut alla eesmärgi.
Praktikas olen seda 20% eesmärki viimase 14 aasta jooksul suutnud täita vaid kahel aastal. Keskmiselt olen selle perioodi jooksul kõrvale pannud 10.3% töötasust ehk ca pool eesmärgist. Seda on muidugi vähe, aga eks tuleb tulevikus üritada rohkem säästa ja investeerida. Olen kirjutanud sellest ka blogiposti, kui palju minu arvates säästma peaks, kui tahta läbi säästmise ja investeerimise jõukaks saada. Peamiselt kisub seda säästuprotsenti mul alla üks konkreetne aasta, kui sai ostetud korter. Korteri omafinantseeringu kandsin konservatiivsuse põhimõttel kohe kuludesse (ma ei ostnud korterit turu kõige madalamas punktis, õnneks mitte ka kõrgeimas).
Olen teinud endale ka 2012. aasta eelarve ja see näitab, et kui kõik läheb plaanipäraselt (ehk palk jääb senisele tasemele ja kulud on kavandatud suurusjärgus), suudan kõrvale panna 13.6% oma brutopalgast. Mis jääb eesmärgile kõvasti alla. Plaan on tehtud siiski konservatiivselt ja mul on seal tegelikult kärpimise kohti, nii et reaalselt ma loodan, et tulemus tuleb sellest parem. Sama lugu oli 2011. aastal, kui esialgne eelarve nägi ette 14.3% säästmist. Tegelik tulemus oli, nagu eespool öeldud, 19.9%.
Minu varade puhasväärtus langes eelmisel aastal 4.3%. See tähendab, et olemasolevate investeeringute väärtuse langusest läks rohkem kaotsi, kui ma suutsin aasta jooksul palgast kõrvale panna, säästa ja investeerida. Sellest pole aga väga hullu, sest investeeringud on mul pikaajalised ning ühe aasta sisene langus mind väga ei morjenda. Oma varade puhasväärtuse osas on mul eesmärgiks kasvatada seda igal aastal keskmiselt 20%. Viimase 12 aasta jooksul on keskmiselt kasv olnud 17.7% aastas ehk pisut alla eesmärgi.
esmaspäev, 5. detsember 2011
Investeerimisfondidest ja nende tasudest
Viimasel ajal ma olen mõelnud selle peale, et säästetud raha paigutamine investeerimisfondidesse ei ole minu jaoks ikka päris sobiv. Tasud, mis fondide omamise eest maksta tuleb, on meeletud. Samas valdava osa inimeste jaoks on investeerimisfondid jätkuvalt parim vahend investeerimiseks - raha paigutamine fondidesse on lihtne, see ei nõua väga palju aega ega energiat.
Kõige parem variant oleks minimaalsete kuludega indeksifondid (nagu neid pakutakse USAs), aga siin Eestis on selliste fondide kättesaadavus pehmelt öeldes kehv. See on ka paratamatu - kuna indeksifondi kulud on väikesed, siis tähendab see, et mingi arvestatava tulu teenimiseks varahaldusfirma jaoks peavad fondi mahud olema suured. Siin maailmanurgas ei saa ühegi fondi mahud olema väga suured, seega et varahaldusfirmad mingit ennast rahuldavat kasumit teeniks, tuleb neil pakkuda aktiivselt juhitavaid fonde, kust saab võtta vähemalt protsendi-paar valitsemistasu. Mis investori jaoks muidugi tähendab, et sinu tootlus on selle ühe-kahe protsendi võrra aastas väiksem. Mis omakorda pikas perspektiivis tähendab tuhandeid eurosid varahaldurite taskusse liikunud raha ehk sinu jaoks saamata jäänud tulu.
Parim näitaja fondi kulutaseme hindamiseks on fondi kulumäär (ingl. k. expense ratio). Selle arvutamiseks tuleb võtta fondi aastaaruandest fondi tegevuskulud (valitsemistasu, depootasu, tehingutasud, muud kulud) ning jagada aasta keskmise puhasväärtusega.
Arvutasin kulumäära erinevate Eesti fondivalitsejate fondide kohta 2010. aastal. Panin tabelisse Swedbanki, SEB ja LHV fondid. Nii pensionifondid, aktsiafondid kui fondifondid. Info on allpool tabelis. Nagu näha, võtavad Eesti fondivalitsejad aktsiafondidelt tasudena 2.3%-3.4% aastas, fondifondidelt 1.3%-1.7% aastas, pensioni II samba fondidel 1%-3.2% aastas ning pensioni III samba fondidelt 1.1%-1.7% aastas. Ütleme nii, et tasud ei ole väikesed.
Võrdluseks, maailma suurima investeerimisfondi, USA Vanguard Index Fundi kulumäär on 0.18%.
Illustreerimaks kulumäärade erinevuse mõju tootlusele toon ühe näite. Kui nt investeerida 10 000 eurot kümneks aastaks ning turu tootlus antud perioodil on 10% aastas. Fond, mille kulumäär on 2%, toob osakuomanikule tulu keskmiselt 8% aastas. 0.2%-lise kulumääraga fond toob osakuomanikule samasuguse turu liikumise korral tulu keskmiselt 9.8% aastas. 10 000 eurost on esimeses fondis kümne aasta pärast saanud 21 589 eurot ning teises fondis 25 470 eurot. Vahe 3881 eurot. Ja mida pikem on investeerimisperiood, seda suuremaks vahe käriseb.
Minu hinnangul võiks kulumäära avaldamine olla fondidele kohustuslik. Praegu peab selleks ikka päris palju vaeva nägema, et vajalikud numbrid fondide aastaaruannetest üles otsida ja arvutused teha. Kulumäär on minu hinnangul üks olulisemaid näitajaid, mille alusel fonde omavahel võrrelda.
Kõige parem variant oleks minimaalsete kuludega indeksifondid (nagu neid pakutakse USAs), aga siin Eestis on selliste fondide kättesaadavus pehmelt öeldes kehv. See on ka paratamatu - kuna indeksifondi kulud on väikesed, siis tähendab see, et mingi arvestatava tulu teenimiseks varahaldusfirma jaoks peavad fondi mahud olema suured. Siin maailmanurgas ei saa ühegi fondi mahud olema väga suured, seega et varahaldusfirmad mingit ennast rahuldavat kasumit teeniks, tuleb neil pakkuda aktiivselt juhitavaid fonde, kust saab võtta vähemalt protsendi-paar valitsemistasu. Mis investori jaoks muidugi tähendab, et sinu tootlus on selle ühe-kahe protsendi võrra aastas väiksem. Mis omakorda pikas perspektiivis tähendab tuhandeid eurosid varahaldurite taskusse liikunud raha ehk sinu jaoks saamata jäänud tulu.
Parim näitaja fondi kulutaseme hindamiseks on fondi kulumäär (ingl. k. expense ratio). Selle arvutamiseks tuleb võtta fondi aastaaruandest fondi tegevuskulud (valitsemistasu, depootasu, tehingutasud, muud kulud) ning jagada aasta keskmise puhasväärtusega.
Arvutasin kulumäära erinevate Eesti fondivalitsejate fondide kohta 2010. aastal. Panin tabelisse Swedbanki, SEB ja LHV fondid. Nii pensionifondid, aktsiafondid kui fondifondid. Info on allpool tabelis. Nagu näha, võtavad Eesti fondivalitsejad aktsiafondidelt tasudena 2.3%-3.4% aastas, fondifondidelt 1.3%-1.7% aastas, pensioni II samba fondidel 1%-3.2% aastas ning pensioni III samba fondidelt 1.1%-1.7% aastas. Ütleme nii, et tasud ei ole väikesed.
Võrdluseks, maailma suurima investeerimisfondi, USA Vanguard Index Fundi kulumäär on 0.18%.
Illustreerimaks kulumäärade erinevuse mõju tootlusele toon ühe näite. Kui nt investeerida 10 000 eurot kümneks aastaks ning turu tootlus antud perioodil on 10% aastas. Fond, mille kulumäär on 2%, toob osakuomanikule tulu keskmiselt 8% aastas. 0.2%-lise kulumääraga fond toob osakuomanikule samasuguse turu liikumise korral tulu keskmiselt 9.8% aastas. 10 000 eurost on esimeses fondis kümne aasta pärast saanud 21 589 eurot ning teises fondis 25 470 eurot. Vahe 3881 eurot. Ja mida pikem on investeerimisperiood, seda suuremaks vahe käriseb.
Minu hinnangul võiks kulumäära avaldamine olla fondidele kohustuslik. Praegu peab selleks ikka päris palju vaeva nägema, et vajalikud numbrid fondide aastaaruannetest üles otsida ja arvutused teha. Kulumäär on minu hinnangul üks olulisemaid näitajaid, mille alusel fonde omavahel võrrelda.
| Fondi tüüp | Fond | Kulumäär 2010 |
| Aktsiafondid | SEB Kasvufond | 3.41% |
| Swedbank Kesk-Aasia Aktsiafond | 3.27% | |
| Swedbank Ida-Euroopa Kinnisvara Aktsiafond | 3.03% | |
| SEB Geneerilise Farmaatsia Fond | 2.94% | |
| Swedbank Venemaa Aktsiafond | 2.49% | |
| Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafond | 2.41% | |
| LHV Pärsia Lahe Fond | 2.35% | |
| LHV Maailma Aktsiad Fond | 2.28% | |
| Fondifondid | SEB Aktiivne Fondifond | 1.73% |
| SEB Dünaamiline Fondifond | 1.72% | |
| SEB Tasakaalukas Fondifond | 1.47% | |
| Swedbank Fondifond 100 | 1.41% | |
| Swedbank Fondifond 60 | 1.33% | |
| Swedbank Fondifond 30 | 1.31% | |
| Pensioni II samba fondid | SEB Energiline Pensionifond | 3.16% |
| Swedbank Pensionifond K4 | 3.00% | |
| LHV Pensionifond XL | 2.27% | |
| LHV Pensionifond L | 2.21% | |
| SEB Optimaalne Pensionifond | 2.09% | |
| LHV Pensionifond M | 1.83% | |
| Swedbank Pensionifond K2 | 1.43% | |
| SEB Progressiivne Pensionifond | 1.43% | |
| Swedbank Pensionifond K3 | 1.39% | |
| LHV Pensionifond S | 1.31% | |
| Swedbank Pensionifond K1 | 1.21% | |
| SEB Konservatiivne Pensionifond | 1.00% | |
| LHV Pensionifond XS | 0.97% | |
| Pensioni III samba fondid | SEB Aktiivne Pensionifond | 1.75% |
| Swedbank Pensionifond V3 | 1.62% | |
| Swedbank Pensionifond V2 | 1.53% | |
| Swedbank Pensionifond V1 | 1.48% | |
| SEB Tasakaalukas Pensionifond | 1.29% | |
| LHV Täiendav Pensionifond | 1.15% |
neljapäev, 20. oktoober 2011
Millistesse aktsiatesse investeerida?
Panen kirja mõned põhimõtted, mida mina vaatan aktsiainvesteeringuid valides.
1. Kõrge omakapitali tootlus madala või olematu võlataseme juures
Ettevõtte edukust näitab püsivalt teenitud korralik - üle 15% - omakapitali tootlus, mis ei ole saavutatud tänu kõrgele võlatasemele. USA kohta on öeldud, et sealsed börsiettevõtted on läbi ajaloo teeninud keskmiselt ca 12%-list omakapitali tootlust. Ettevõttel on laias laastus võimalik rahastada oma tegevust kahel moel - emiteerides aktsiaid või võttes laenu. Omakapitali tootlust on võimalik väga suureks ajada läbi selle, et hoida omakapital väiksena ning võlgade tase väga kõrgel. See suurendab aktsionäride jaoks aga oluliselt riske - esiteks läheb suur osa teenitavast rahast laenuintresside tasumiseks ning juba väiksemad probleemid majanduses võivad viia ettevõtte sügavasse kahjumisse või isegi pankrotti (isegi kui tulu ei tule, laenuintresse tuleb ikka tasuda). Seega parim on ettevõte, mis suudab näidata püsivalt kõrget omakapitali tootlikkust madala või olematu võlataseme juures. Lisaks omakapitali tootlusele tasub jälgida ka tootlust investeeritud kapitalilt (ROIC - Return on Invested Capital), millest kirjutasin pikemalt siin.
2. Püsiv konkurentsieelis
Selleks, et püsivalt kõrget omakapitali tootlust saavutada, peab ettevõttel olema mingi konkurentsieelis, mida ei ole lihtne kopeerida. Enamasti tähendab see tugevaid kaubamärke, unikaalset ja raskesti kopeeritavat tegevusmudelit ja/või konkrentidest efektiivsemaid protsesse. Maailma tasemel on üheks parimaks näiteks Apple, kes toodab 5-6% maailmas müüdavatest mobiiltelefonidest, aga teenib üle poole mobiilitootjate poolt teenitavast kasumist. Ehk firmal on niivõrd tugev kaubamärk, et kliendid on nõus Apple'i toodete eest maksma oluliselt kõrgemat hinda võrreldes konkureerivate toodetega. Samuti on Apple'il tänu oma turujõule võimalik nõuda oma tarnijatelt väga madalaid hindu.
3. Kõrged kasumimarginaalid
Ettevõtte tugevust näitavad ka kõrged kasumimarginaalid. Näiteks ärikasumi marginaal üle 10%. Kõrge marginaal viitab tugevale konkurentsipositsioonile (kliendid on nõus maksma ettevõtte toodete/teenuste eest kõrget hinda) ja/või heale kulude kontrolli all hoidmise oskusele.
4. Madalad püsikulud
Kuna aeg-ajalt ikka esineb kriise ja raskemaid aegu, siis paremad on ettevõtted, millel on vähe püsikulusid. Püsikulud on sellised kulud, mis ei vähene ja suurene koos käibe kasvu või langusega. Madalate püsikuludega ettevõtetel, vastupidi, iga täiendav euro, mis käibekasvuna saavutatakse, toob koheselt kaasa ka kasumikasvu. Kõrged püsikulud on näiteks kõrge laenukoormaga ettevõtetel (intresse tuleb tasuda vaatamata sellele, kas kliendid tooteid/teenuseid ostavad või mitte) ning palju füüsilist vara vajavatel ettevõtetel (varad amortiseeruvad sõltumata käibe suurusest). Tallinna börsil on kõrgete püsikuludega ettevõtte klassikaliseks näiteks Tallink Grupp. Tallink on võtnud väga palju laenu, et uuendada oma laevaparki. Selle tagajärjel läheb suur osa teenitavast rahast intressikuludeks ja laenude tagasimakseteks. Samuti on üks suuremaid kuluallikaid kasumiaruandes laevade amortisatsioonikulu. See ei ole küll rahaline väljaminek, aga vähendab raamatupidamislikku kasumit. Aktsionäridele üle jääv raha on kõige selle kõrvalt suhteliselt pisku.
5. Usaldusväärne juhtkond
Usaldusväärne juhtkond on selgelt kvalitatiivne näitaja, mida ei ole lihtne mingisse numbrisse kokku võtta. See on tunnetuslik küsimus. Ma ei mõtle siinkohal, et juht peaks olema selline tore ja meeldiv ja suhtumiselt pehmeke. Samas ma kindlasti ei mõtle ka jõhkardit, keda nähes töötajad värisevad. Pigem mõtlen selle all juhte, kes tunnevad oma äri hästi, kelle ego ei ole suurem kui nende juhitav ettevõte, kes räägivad oma ettevõttest ka aktsionäridele ausalt ja avalalt (mh rasketel aegadel), kes ei ole seotud mingite negatiivsete (mh kriminaalsete) skandaalidega jne. Ehk usaldusväärne juht on selline, kelle puhul sa saad öelda, et sul on hea meel, et ta juhib seda ettevõtet.
6. Õiglasest hinnast odavam aktsia
Eelnevad punktid räägivad sellest, milline on hea ettevõte. Kõik head ettevõtted ei ole aga head investeeringud. Igasuguse tootliku vara (milleks on ka ettevõte ja selle aktsiad) õiglaseks väärtuseks on selle vara poolt tulevikus teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva arvestades vara omanike poolt nõutavat tootlust. Ettevõtte aktsia õiglaseks väärtuseks on seega tulevikus ühe aktsia kohta teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva aktsionäride poolt eeldatava tulumääraga (ehk omakapitali hinnaga). Seega heaks investeeringuks on head ettevõtted, mida on võimalik osta nende õiglasest väärtusest odavamalt. See tähendab muuhulgas, et investoril peavad olema raudsed närvid - parimad ostumomendid tekivad languse- ja kriisiaegadel, kui valitseb paanika ja enamus investoreid tahavad aktsiatest lahti saada.
See on kogu investeerimise juures kõige keerulisem punkt. Siinkohal tuleb parafraseerida paari Warren Buffetti öeldud mõtet. Esiteks odavate ettevõtete leidmine ja neisse investeerimine ei ole üle mõistuse keeruline, samas ei ole see ka lihtne. Samuti on see üsna ajamahukas tegevus. Ja teiseks, kui sa ei oska ettevõtte väärtust hinnata ja ei ole oma hinnangutes kindel, siis sa ei peaks selles mängus üldse osalema. Sellisel juhul on sinu jaoks kindlasti õigem otsida madalaimate kuludega (soovitavalt indeksi-)fondid ja paigutada oma raha sinna.
Ma kirjutan kindlasti ühel hetkel siia blogisse oma mõtted ja juhised ettevõtte õiglase väärtuse leidmisel, aga see ei ole teema, mida on võimalik valada ühte lühikesse blogipostitusse. Nagu ma ei väsi kordamast - keda see teema huvitab, leiab kogu vajaliku info ja rohkemgi veel New Yorgi Ülikooli professori Aswath Damodarani kodulehelt - nt tema raamatust The Little Book of Valuation.
1. Kõrge omakapitali tootlus madala või olematu võlataseme juures
Ettevõtte edukust näitab püsivalt teenitud korralik - üle 15% - omakapitali tootlus, mis ei ole saavutatud tänu kõrgele võlatasemele. USA kohta on öeldud, et sealsed börsiettevõtted on läbi ajaloo teeninud keskmiselt ca 12%-list omakapitali tootlust. Ettevõttel on laias laastus võimalik rahastada oma tegevust kahel moel - emiteerides aktsiaid või võttes laenu. Omakapitali tootlust on võimalik väga suureks ajada läbi selle, et hoida omakapital väiksena ning võlgade tase väga kõrgel. See suurendab aktsionäride jaoks aga oluliselt riske - esiteks läheb suur osa teenitavast rahast laenuintresside tasumiseks ning juba väiksemad probleemid majanduses võivad viia ettevõtte sügavasse kahjumisse või isegi pankrotti (isegi kui tulu ei tule, laenuintresse tuleb ikka tasuda). Seega parim on ettevõte, mis suudab näidata püsivalt kõrget omakapitali tootlikkust madala või olematu võlataseme juures. Lisaks omakapitali tootlusele tasub jälgida ka tootlust investeeritud kapitalilt (ROIC - Return on Invested Capital), millest kirjutasin pikemalt siin.
2. Püsiv konkurentsieelis
Selleks, et püsivalt kõrget omakapitali tootlust saavutada, peab ettevõttel olema mingi konkurentsieelis, mida ei ole lihtne kopeerida. Enamasti tähendab see tugevaid kaubamärke, unikaalset ja raskesti kopeeritavat tegevusmudelit ja/või konkrentidest efektiivsemaid protsesse. Maailma tasemel on üheks parimaks näiteks Apple, kes toodab 5-6% maailmas müüdavatest mobiiltelefonidest, aga teenib üle poole mobiilitootjate poolt teenitavast kasumist. Ehk firmal on niivõrd tugev kaubamärk, et kliendid on nõus Apple'i toodete eest maksma oluliselt kõrgemat hinda võrreldes konkureerivate toodetega. Samuti on Apple'il tänu oma turujõule võimalik nõuda oma tarnijatelt väga madalaid hindu.
3. Kõrged kasumimarginaalid
Ettevõtte tugevust näitavad ka kõrged kasumimarginaalid. Näiteks ärikasumi marginaal üle 10%. Kõrge marginaal viitab tugevale konkurentsipositsioonile (kliendid on nõus maksma ettevõtte toodete/teenuste eest kõrget hinda) ja/või heale kulude kontrolli all hoidmise oskusele.
4. Madalad püsikulud
Kuna aeg-ajalt ikka esineb kriise ja raskemaid aegu, siis paremad on ettevõtted, millel on vähe püsikulusid. Püsikulud on sellised kulud, mis ei vähene ja suurene koos käibe kasvu või langusega. Madalate püsikuludega ettevõtetel, vastupidi, iga täiendav euro, mis käibekasvuna saavutatakse, toob koheselt kaasa ka kasumikasvu. Kõrged püsikulud on näiteks kõrge laenukoormaga ettevõtetel (intresse tuleb tasuda vaatamata sellele, kas kliendid tooteid/teenuseid ostavad või mitte) ning palju füüsilist vara vajavatel ettevõtetel (varad amortiseeruvad sõltumata käibe suurusest). Tallinna börsil on kõrgete püsikuludega ettevõtte klassikaliseks näiteks Tallink Grupp. Tallink on võtnud väga palju laenu, et uuendada oma laevaparki. Selle tagajärjel läheb suur osa teenitavast rahast intressikuludeks ja laenude tagasimakseteks. Samuti on üks suuremaid kuluallikaid kasumiaruandes laevade amortisatsioonikulu. See ei ole küll rahaline väljaminek, aga vähendab raamatupidamislikku kasumit. Aktsionäridele üle jääv raha on kõige selle kõrvalt suhteliselt pisku.
5. Usaldusväärne juhtkond
Usaldusväärne juhtkond on selgelt kvalitatiivne näitaja, mida ei ole lihtne mingisse numbrisse kokku võtta. See on tunnetuslik küsimus. Ma ei mõtle siinkohal, et juht peaks olema selline tore ja meeldiv ja suhtumiselt pehmeke. Samas ma kindlasti ei mõtle ka jõhkardit, keda nähes töötajad värisevad. Pigem mõtlen selle all juhte, kes tunnevad oma äri hästi, kelle ego ei ole suurem kui nende juhitav ettevõte, kes räägivad oma ettevõttest ka aktsionäridele ausalt ja avalalt (mh rasketel aegadel), kes ei ole seotud mingite negatiivsete (mh kriminaalsete) skandaalidega jne. Ehk usaldusväärne juht on selline, kelle puhul sa saad öelda, et sul on hea meel, et ta juhib seda ettevõtet.
6. Õiglasest hinnast odavam aktsia
Eelnevad punktid räägivad sellest, milline on hea ettevõte. Kõik head ettevõtted ei ole aga head investeeringud. Igasuguse tootliku vara (milleks on ka ettevõte ja selle aktsiad) õiglaseks väärtuseks on selle vara poolt tulevikus teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva arvestades vara omanike poolt nõutavat tootlust. Ettevõtte aktsia õiglaseks väärtuseks on seega tulevikus ühe aktsia kohta teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva aktsionäride poolt eeldatava tulumääraga (ehk omakapitali hinnaga). Seega heaks investeeringuks on head ettevõtted, mida on võimalik osta nende õiglasest väärtusest odavamalt. See tähendab muuhulgas, et investoril peavad olema raudsed närvid - parimad ostumomendid tekivad languse- ja kriisiaegadel, kui valitseb paanika ja enamus investoreid tahavad aktsiatest lahti saada.
See on kogu investeerimise juures kõige keerulisem punkt. Siinkohal tuleb parafraseerida paari Warren Buffetti öeldud mõtet. Esiteks odavate ettevõtete leidmine ja neisse investeerimine ei ole üle mõistuse keeruline, samas ei ole see ka lihtne. Samuti on see üsna ajamahukas tegevus. Ja teiseks, kui sa ei oska ettevõtte väärtust hinnata ja ei ole oma hinnangutes kindel, siis sa ei peaks selles mängus üldse osalema. Sellisel juhul on sinu jaoks kindlasti õigem otsida madalaimate kuludega (soovitavalt indeksi-)fondid ja paigutada oma raha sinna.
Ma kirjutan kindlasti ühel hetkel siia blogisse oma mõtted ja juhised ettevõtte õiglase väärtuse leidmisel, aga see ei ole teema, mida on võimalik valada ühte lühikesse blogipostitusse. Nagu ma ei väsi kordamast - keda see teema huvitab, leiab kogu vajaliku info ja rohkemgi veel New Yorgi Ülikooli professori Aswath Damodarani kodulehelt - nt tema raamatust The Little Book of Valuation.
kolmapäev, 12. oktoober 2011
Neid ma loen
Inimesed, kelle arvamusi mulle meeldib lugeda ja kelle mõtlemine investeerimisest mulle sobib:
- Warren Buffett
- John Bogle
- Aswath Damodaran
- Morgan Housel
esmaspäev, 12. september 2011
ROIC - tootlus investeeritud kapitalilt
Üks erakordselt hea näitaja ettevõtte edukuse hindamiseks on tootlus investeeritud kapitalilt (ROIC - Return on Invested Capital). See on sarnane näitaja omakapitali tootlusele (ROE - Return on Equity), aga mõnes mõttes parem. ROEd on ettevõttel võimalik teatud määral manipuleerida, mistõttu ainult ROEd ei saa täiesti eraldiseisvana ettevõtte edu hindamiseks kasutada:
ROIC elimineerib suuresti probleemid, mis tekivad seoses ettevõtete võimalusega kasutada raamatupidamises erinevaid põhimõtteid, erinevaid amortisatsiooninorme, makse optimeerida jne.
Nüüd siis valem:
ROIC = maksude-järgne ärikasum / ettevõttesse investeeritud kapital
Maksude-järgne ärikasum = ärikasum * (1 - tulumaksumäär)
Tulumaksumäärana võiks kasutada riigis kehtivat nominaalset ettevõtte tulumaksumäära, siis on ROIC teiste ettevõtetega paremini võrreldav.
Ettevõttesse investeeritud kapital = ettevõtte koguvarad - intressi mittekandvad lühiajalised kohustused
Intressi mittekandvateks kohustusteks on näiteks ettevõtte võlgnevus tarnijatele, võlad töövõtjatele, ettemaksed jmt.
Mõnikord soovitatakse lisaks intressi mittekandvatele kohustustele varadest maha lahutada ka bilansis olev firmaväärtus ning äritegevuseks mittevajalik raha.
Firmaväärtus (ingl. k. goodwill) tekib ettevõtte bilanssi juhul, kui on üle võetud mõni teine ettevõte. Kui ostuhind oli kõrgem ostetud ettevõtte bilansilisest omakapitalist, siis omakapitali ületav summa tulebki bilansis arvele võtta firmaväärtusena.
Mina soovitan üldjuhul firmaväärtust koguvaradest siiski mitte maha lahutada. Kui ettevõtte bilansis on firmaväärtuse real suur summa (Eestis näiteks Ekspress Grupi bilansist suure osa moodustab Delfi ülevõtmisel tekkinud firmaväärtus) ning selle tõttu ettevõtte ROIC järsult langeb, siis tähendab see ühte kahest:
Äritegevuseks mittevajaliku raha mahalahutamise kohta ütleks ka nii, et konservatiivsem on see igal juhul arvestusse sisse jätta. Kui ettevõttel on kontol seismas raha, mida ei osata kuskile paigutada, siis tuleks see üldjuhul aktsionäridele tagastada - kas dividendidena või aktsiate tagasiostuna. Kui seda ei tehta, siis ettevõtte ROIC kannatab. Äritegevuseks mittevajamineva rahajäägi võib arvestusest välja jätta, kui soovid teada saada, kui efektiivselt on juhtkond investeerinud kapitali, mis on tõepoolest äritegevusse paigutatud ja mis ei seisa lihtsalt kontol. See näitab, milline on ettevõtte tegelik tulutootmise võime - seda juhul, kui juhtkond otsustaks üleliigse raha aktsionäridele tagastada. Kui rahajääk varadest maha lahutada, on erinevate ettevõtete ROIC näitajad paremini võrreldavad. Samas eeldab see hinnangu andmist selle kohta, kui suurt rahajääki on ettevõttel normaalseks äritegevuseks vaja ning kui suur osa kontodel olevast rahast on nö "üle".
- näiteks kui ettevõte rahastab oma tegevust suuresti laenude abil ehk omakapitali osakaal ettevõtte kapitalis on suhteliselt väike, siis see enamasti võimendab ROEd, samas aga suur laenukoormus suurendab ettevõtte riske;
- ROE = puhaskasum / omakapital ning puhaskasumi numbrit on ettevõttel võimalik teatud ulatuses endale sobivas suunas näidata (näiteks kapitaliseerides kulusid, makse optimeerides jne);
- ülaltoodud ja muudel põhjustel ei ole erinevate ettevõtete ROE'd otseselt võrreldavad.
ROIC elimineerib suuresti probleemid, mis tekivad seoses ettevõtete võimalusega kasutada raamatupidamises erinevaid põhimõtteid, erinevaid amortisatsiooninorme, makse optimeerida jne.
Nüüd siis valem:
ROIC = maksude-järgne ärikasum / ettevõttesse investeeritud kapital
Maksude-järgne ärikasum = ärikasum * (1 - tulumaksumäär)
Tulumaksumäärana võiks kasutada riigis kehtivat nominaalset ettevõtte tulumaksumäära, siis on ROIC teiste ettevõtetega paremini võrreldav.
Ettevõttesse investeeritud kapital = ettevõtte koguvarad - intressi mittekandvad lühiajalised kohustused
Intressi mittekandvateks kohustusteks on näiteks ettevõtte võlgnevus tarnijatele, võlad töövõtjatele, ettemaksed jmt.
Mõnikord soovitatakse lisaks intressi mittekandvatele kohustustele varadest maha lahutada ka bilansis olev firmaväärtus ning äritegevuseks mittevajalik raha.
Firmaväärtus (ingl. k. goodwill) tekib ettevõtte bilanssi juhul, kui on üle võetud mõni teine ettevõte. Kui ostuhind oli kõrgem ostetud ettevõtte bilansilisest omakapitalist, siis omakapitali ületav summa tulebki bilansis arvele võtta firmaväärtusena.
Mina soovitan üldjuhul firmaväärtust koguvaradest siiski mitte maha lahutada. Kui ettevõtte bilansis on firmaväärtuse real suur summa (Eestis näiteks Ekspress Grupi bilansist suure osa moodustab Delfi ülevõtmisel tekkinud firmaväärtus) ning selle tõttu ettevõtte ROIC järsult langeb, siis tähendab see ühte kahest:
- tehtud on halb investeering - teise firma ülevõtmise eest on makstud liiga kõrget hinda;
- ost ei ole ennast veel ära tasunud, aga juhtkond maksis kõrget hinda ootuses, et kunagi tulevikus hakkab ostetud ettevõte teenima kõrgemat tootlust ja õigustab sellega makstud hinda.
Äritegevuseks mittevajaliku raha mahalahutamise kohta ütleks ka nii, et konservatiivsem on see igal juhul arvestusse sisse jätta. Kui ettevõttel on kontol seismas raha, mida ei osata kuskile paigutada, siis tuleks see üldjuhul aktsionäridele tagastada - kas dividendidena või aktsiate tagasiostuna. Kui seda ei tehta, siis ettevõtte ROIC kannatab. Äritegevuseks mittevajamineva rahajäägi võib arvestusest välja jätta, kui soovid teada saada, kui efektiivselt on juhtkond investeerinud kapitali, mis on tõepoolest äritegevusse paigutatud ja mis ei seisa lihtsalt kontol. See näitab, milline on ettevõtte tegelik tulutootmise võime - seda juhul, kui juhtkond otsustaks üleliigse raha aktsionäridele tagastada. Kui rahajääk varadest maha lahutada, on erinevate ettevõtete ROIC näitajad paremini võrreldavad. Samas eeldab see hinnangu andmist selle kohta, kui suurt rahajääki on ettevõttel normaalseks äritegevuseks vaja ning kui suur osa kontodel olevast rahast on nö "üle".
Tellimine:
Postitused (Atom)