pühapäev, 24. oktoober 2010

Tere jälle

Sattusin vaatama oma blogi, mida ma alustasin peaaegu kolm aastat tagasi. Ja mille pidamise lõpetasin kaks ja pool aastat tagasi. Mul oli vahepeal juba peaaegu ununenud, et sellist blogi üldse kunagi kirjutasin. Aga vaadates statistikat, ei ole mu kirjutised siiski päris unustusehõlma vajunud - peaaegu iga päev satub siia lehele mõni lugeja.

Oma vanu postitusi üle lugedes peab tunnistama, et olen kirjutanud päris huvitavaid asju:) Kirjas on nii mõndagi, mis tänaseks juba ununenud, aga nüüd uuesti üle lugedes taas meelde tuletatud. Miks küll nii läks, et blogipidamine 2008. aastal pooleli jäi.

Peamine põhjus oli ilmselt pisuke laiskus. Kirjutamine võtab ikkagi märkimisväärselt aega ning kõigi muude tegevuste kõrval, mida teha võiks, on selle aja leidmine keeruline. Või noh, aja leiaks, aga nt pärast tööd väsinuna tuleb tihti mõte, et võiks millegi vähem väsitavamaga tegeleda, kui nt tõsise jutu kirjutamisega.

Samas mingit pidi tunnen ma blogipidamisest ka puudust. Nagu ma ühes ammuses postituses ka ütlesin, et mõtete kirjapanemine aitab mul neid ka enda jaoks selgemaks mõelda. Igasuguseid mõtteid on palju, aga korrastatust nendes vähe. Ideede kirjapanek aitab nende korrastamisele ja olulise ülesleidmisele märkimisväärselt kaasa.

Seda arvestades on vähemalt praegu mõte see blogi vaikselt taas elule äratada. Kindlasti ei saa siin olema väga tihedalt postitusi. Algselt oli idee lisada iga päev midagi. Ilmselt ka see sundus, et peab midagi kirjutama, tappis natuke seda kirjutamisrõõmu. Nüüd endale kirjutamise sageduse osas kindlasti mingeid eesmärke ei sea. Kirjutan siis, kui tuju ja mõni hea mõte tuleb.

Järgmise korrani.

1 kommentaar:

Janar Eit ütles ...

Mul on väga hea meel, et Sa ikka blogi kirjutamise juurde tagasi pöördusid:)

Olen ise täpselt samasugusied pause pidanud vahest kui enam kirjutamise isu pole olnud. Mõne aja möödudes tuleb aga tõesti isu peale tagasi ja kirjutan jälle edasi.

Minu puhul on väga tähtis kütus ka see, kui keegi ikka käib ja kommenteerib või kiidab või laidabki kasvõi:) Siis tekib ikka see tunne, et päris üksi endale ei kirjuta mõtteid. (Kuigi mõnesid mõtteid on ka täiesti üksi endale okei kirjutada)

Jõudu ja mul on hea meel, et selle blogi leidsin internetiavarustest üles!