Rahaasjade seis, osa 1

Vahepealsel ajal minu rahaasjadel just kõige paremini läinud ei ole. 2008 oli minu rahale kõige negatiivsem aasta läbi aegade. See oli esimene aast minu elus, kus ma kulutasin rohkem kui ma samal aastal teenisin. Samuti oli see esimene (ja seni viimane) aasta, kus minu puhasväärtus langes. Ja mitte vähe. Säästu miinusesse langemist (ehk siis jooksva aasta tulust rohkem kulutamist) 2008. aastal ei saa siiski läbinisti negatiivseks sündmuseks lugeda. Miinus juhtus nimelt eluaseme ostmise tõttu. See oligi üks kulutus (või investeering?), mis oli plaanis seni elu jooksul kogutud raha eest teha. Korteri ostsin laenuga, omast taskust maksin kohe ära omafinantseeringu. Ning omafinantseeringu kuludesse kandmine säästu miinusesse ajaski. Ilma korteriostuta oleks 2008. aastal sääst brutotöötasust olnud praeguse -35.9% asemel olnud lausa +29% ehk oluliselt rohkem kui mu enda poolt pikaajaliseks eesmärgiks seatud 20%. See 20% siis tähendab, et keskmiselt tahaks igal aastal säästa ca 20% oma jooksva aasta maksude-eelsest regulaarsest sissetulekust ehk siis brutopalgast. 2009. aastal õnnestus juba peaaegu selle eesmärgi lähedale jõuda, kui säästsin 18.3% tolle aasta töötasust. Võib tekkida küsimus, et miks üldse korteri omafinantseering kuludesse kanda. Põhimõtteliselt on ju tegemist investeeringuga varasse (korterisse). Nt aktsiatesse paigutatud raha ju ei kirjuta kohe kulusse. Põhjus on selles, et kuigi ostsin korteri ajal, mil kinnisvarahinnad olid oma tipust juba korralikult langenud, võib tagantjärgi tarkusega öelda, et päris põhja polnud need veel jõudnud. Minu ostetud korteri väärtus ei ole enam sellel tasemel, kui palju mina selle eest maksin. Samas ilma pidevalt kinnisvaraturgu jälgimata on keeruline öelda, kui suur korteri turuväärtus mingil hetkel täpselt ikkagi on. Seetõttu olen läinud lihtsama vastupanu (ja suhteliselt konservatiivset) teed, et vähendan korteri väärtust oma isiklikus bilansis korteri eest makstud summade võrra. St et kandsin kohe kulusse korteri eest tasutud omafinantseeringu, samuti vähendan korteri väärtust igakuiste laenu põhiosamaksete võrra. Kokkuvõttes ma arvan, et korter on mu bilansis suhteliselt õiglaselt hinnatud. Ning kui kunagi peaks tekkima soov korter maha müüa, ei teki sellest ei ootamatut suurt kahjumit ega kasumit (kui just kinnisvara hinnad vahepeal jälle buumima ei hakka). Puhasväärtuse seisust järgmisel korral.