Eilses loos Laenuorjuse pahupoolest kirjutasin, et kodutuks jäänud telediktori loos oli ka teine huvitav teema. See pole küll otseselt seotud rahateemaga, aga huvitav siiski.
Nimelt väitis liigse laenamisega kõik kaotanud kodanik, et pole kunagi olnud õnnelikum kui praegu. Esmapilgul ei tundu see nagu päris loogiline - jääd ilma tööst, kodust, perest, varast ning oled õnnelikum kui kunagi varem!?
Tuleb aga välja, et teadlased on teinud kindlaks, et suured õnnetused (nagu näiteks töökaotus või halvatuks jäämine) mõjutavad inimeste õnnetunnet oluliselt vähem negatiivselt kui pisikesed probleemid. Nimelt käivitub suurte probleemide korral ajus kaitserefleks, mille käigus inimene endale probleemi ära ratsionaliseerib ning see aitab kohaneda uue olukorraga. Väikeste probleemide korral sellist kaitserefleksi ei käivitu - seetõttu ka põhjustavad väikesed ebameeldivused oluliselt suuremat langust õnnetundes kui suured hädad. Sellest fenomenist kirjutab muuhulgas Daniel Gilbert oma raamatus Stumbling on Happiness.
Ehk kui on valida, kas eelistada (A) kerget aga püsivat valu põlves või (B) jala amputeerimist, siis kuigi loogiline tunduks valida esimene variant, on õnnetunde seisukohalt ratsionaalne võtta hoopis valik B... Võttes vähemdramaatilisema näite - inimese õnnetundele mõjub paremini kogu vara kaotus kui investeeringu pikaajaline, kuid mitte eriti suur langus.
Soovitan vaadata ka allolevat Daniel Gilberti väga huvitavat 20-minutilist loengut õnne teemal. Muuhulgas saab vastuse küsimusele, kas aasta peale elu kardinaalselt muutnud sündmust on õnnelikum loteriiga sadu miljoneid dollareid võitnu või õnnetuse tagajärjel ratastooli sattunu. (Ette rutates võib öelda, et õige vastus on: nad on enam-vähem sama õnnelikud.)
1 kommentaar:
Osaliselt on siin tõenäoliselt mängus ka selline asi, nagu hedonic treadmill ehk suurema osa asjade puhul me harjume nendega ära.
See tähendab, et kui esialgu saad näiteks mingi tegevuse tegemisel sümboolselt 10 õnneühikut, siis kolmandal korral sama asja tehes on sealt saadav õnnekogus väiksem, näiteks 8 ühikut.
Seega on aja jooksul vaja järjest enam ja enam, et saada sama kogust õnne kokku.
Seetõttu kipub ka nii olema, et olenemata sellest, kui palju raha teenime, kulutame seda aina rohkem, ilma et see meid kuidagi püsivalt õnnelikumaks teeks.
Kirjutasin sellest lühidalt näiteks siin.
Kui nüüd püüad sellist õnnetunnet pidevalt laenude najal üleval pidada, siis tõenäoliselt põhjustab see laenude kaelasolek pidevalt negatiivseid emotsioone ja ei õnnestu kuidagi ka soovitud õnnetaset saavutada.
Seetõttu ehk ongi kergendav, kui lõpuks laenude pärast mure nö ära kaob ja saad oma õnnetaseme taas madalamale, kus õnne suurendamiseks piisab juba ka väikestest asjadest.
Postita kommentaar