esmaspäev, 17. detsember 2007

Laenuorjuse pahupoolest

Päris huvitav artikkel thisismoney.co.uk-s. Räägib sellest, kuidas endine teleajakirjanik kaotas töö, sattus võlaspiraali, kaotas kogu oma varanduse ja elab nüüd tänaval. Isegi tänavapühkijaks ei võeta tööle. Probleem oli selles, et peale töökaotust üritas ta vanu laene tagasi maksta üha uute krediitkaartidega. Uute laenudega vanade tagasimaksmine ei ole üldiselt tark tegu. Seepärast kodanik nüüd pargipingil päevi (ja öid) mööda saadabki.

Selle loo juures on vähemalt kaks huvitavat asja. Üks on see, et siit nähtub, kuidas võib juhtuda iga inimesega, kes laenamisse väga tõsiselt ei suhtu. Teine on see, et kodaniku enda sõnul ei ole ta olunud kunagi õnnelikum kui praegu.

Huvitav, millal Eestis selliseid lugusid rohkem juhtuma hakkab? Siin on ju ka väga populaarne BIGi või SMS laenuga mingit jama osta. Ning vana laenu tagasimaksmiseks uue piiks-piiks laenu võtmine.

Tegelt peaks olema ju suhteliselt lihtne selline reegel, et kui sul ei ole raha millegi ostmiseks, siis ära osta. Reegel on muidugi lihtne, aga selle järgimine kaubandusvõrgu poolt pakutavate ahvatluste valguses keeruline. Tegelikult ei tohiks minu arvates üldse laenu võtta muuks kui väga suurteks ostudeks, milleks on raske lihtsalt kogudes raha mõistliku aja jooksul kokku saada. Selliseks ostuks on näiteks oma kodu. Muu jaoks võiks laenu võtta ainult juhul, kui finantsdistsipliin on väga tugev ja/või laen on mingi varaga tagatud, mille kaotamine ei ole suur kaotus.

Minul on kahte tüüpi laenusid. Autoliising, mida tagab loomulikult auto - millest saab alati vajadusel loobuda. Ning krediitkaart, kust võetud raha ma alati järgmise kuu 20. kuupäevaks tagasi maksan. Minu jaoks selline laenamine pole probleem, sest ma tean, et oma säästude ja finantsdistsipliini tõttu suudan ma selle raha kindlasti õigel ajal tagasi maksta. Mulle on krediitkaart lihtsalt võimalus tasuta oma kulud kuu aja võrra edasi lükata ja teenida selle kuu jooksul parem hoiuselt intressi.

Kodulaenu ei ole, aga ehk ükskord tuleb. See on tõesti laen, milleta pikas perspektiivis on raske hakkama saada. Aga kindlasti ei peaks ka seda võtma viimase piiri peal vaid ikka nii, et jääks ruumi ka intresside tõusmiseks ja sissetuleku languseks.

Teemasse sobib hästi üks Steve Martini sketš.



Sellest teisest teemast, miks see lugu huvitav on, kirjutan järgmine kord.

Kommentaare ei ole: