Warren Buffetti mõtteterad, osa 2

Jätkuks eelmisele loole. Paljud mõtted tegelikult kordavad juba eelmises postituses olnut, aga ega kordamine ka liiga ei tee. Ning tundub, et millalgi tuleb sellele loole ka kolmas osa kirjutada. Järgnevad siis mõned mõtlemapanevad väljavõtted ja kokkuvõtted Berkshire Hathaway aastaaruannetest.

• Kõige halvem äri on selline, mis kasvab kiiresti, vajab selle kasvu loomiseks märkimisväärselt kapitali ning teenib kas vähe või ei teeni üldse raha. Mõelge lennufirmadele. Lennunduses on püsiva konkuretsieelise loomine osutunud kättesaamatuks Wrighti vendade aegadest saadik. Kui Kitty Hawk'is oleks kohal olnud mõni ettenägelik kapitalist, oleks ta Orville'i allatulistamisega teinud oma järeltulijatele suure teene.
• Viimase 35 aasta jooksul on Ameerika ettevõtted saavutanud suurepäraseid tulemusi. Seega oleks investoritel olnud lihtne teenida mahlaseid tootlusi: tulnuks vaid ratsutada Ameerika ettevõtluse turjal diversifitseeritud ja madalate kuludega portfelliga. Indeksifond, mida investor selle aja jooksul kordagi poleks puutunud, oleks selle töö ära teinud. Selle asemel kogesid paljud investorid tulemusi, mis ulatusid keskpärastest kohutavateni. Sellel on olnud kolm peamist põhjust: esiteks kõrged kulud - tavaliselt kuna investorid kauplesid üleliia palju või kulutasid kaugelt liiga palju investeeringute juhtimise teenustele; teiseks portfellivalikud, mis põhinesid vihjetel ja moel, selle asemel, et tugineda tähelepanelikule, kvantifitseeritud ettevõtete arengu analüüsile; ja kolmandaks start-ja-stopp lähenemine turgudele, mida iseloomustavad vale turule sisenemise aeg (pärast seda, kui tõus on juba tükk aega kestnud) ning vale väljumise aeg (pärast pikka stagnatsiooni või languse perioodi). Investorid peaksid meeles pidama, et hasart ja kulud on nende vaenlased. Ning kui nad kindlasti tahavad üritada ajastada oma osalemist aktsiaturgudel, siis peaksid nad proovima olla kartlikud siis, kui teised on ahned ning ahned ainult siis, kui teised on kartlikud.
• 1987. aastal iseloomustas aktsiaturge suur kogus hasarti, kuid väga väike netoliikumine. Dow tõusis aastaga 2.3%. Te teate muidugi, millised Ameerika mäed kaasnesid selle väikese muutuse saavutamisega. Hr. Turg oli maniakaalses hoos kuni oktoobrini ning sai siis ootamatu ja suure ataki. Me peame selle möllu eest tänama "professionaalseid" investoreid, kes juhivad miljardeid. Selle asemel, et keskenduda ettevõtete lähiaastate tegevusele, keskenduvad paljud prestiižsed varahaldurid nüüd sellele, mida teised varahaldurid nende arvates teevad lähipäevadel. Nende jaoks on aktsiad lihtsalt mängužetoonid, nagu nupud Monopoli lauamängus.
• Järsud muutused ja erakordne tootlus ei käi tavaliselt käsikäes. Enamik investoreid käitub muidugi nii, nagu tõele vastaks vastupidine. See tähendab, et nad omistavad tavaliselt kõrgeima hinna-kasumi (P/E) suhte eksootilise kõlaga ettevõtetele, mis annavad lootust palavikulisteks muutusteks. See väljavaade lubab investoritel fantaseerida tuleviku kasumlikkusest, selle asemel, et seista silmitsi äri tänaste reaalsustega. Selliste investor-unistajate jaoks on igasugune pimekohting eelistatum kui kohtamine ükskõik kui ihaldusväärse naabritüdrukuga. Kogemus viitab siiski, et parima tootluse saavutavad ettevõtted, mis teevad täna midagi üsna sarnast sellele, mida nad tegid ka viis või kümme aastat tagasi. See ei ole siiski argument, millega õigustada juhtkonna enesega rahulolu. Ettevõtetel on alati võimalusi parandada oma teenuseid, tootenimekirja, tootmistehnikaid jmt ning loomulikult tuleb neist võimalustest kinni haarata. Kuid ettevõte, mis seisab pidevalt silmitsi suurte muutustega, seisab silmitsi ka liiga paljude võimalustega suurteks eksimusteks. Veelgi enam - majandusmaastik, mis pidevalt ja jõuliselt muutub, on pinnas, millele on raske ehitada kindluse-laadset äri. Selline äri on aga tavaliselt võti püsivalt kõrge tootluse saavutamiseks.
• Võite arvata, et institutsioonid oma suure arvu kõrgelt makstud ja kogenud investeerimisprofessionaalidega on jõud, mis tagab stabiilsuse ja terve mõistuse valitsemise finantsturgudel. Seda nad siiski ei ole: aktsiad, milles institutsioonide osalus on suur ja mida institutsioonid pidevalt jälgivad, on tihti olnud kõige enam valesti hinnatud aktsiad turul. Ben Graham rääkis kunagi jutu, mis kirjeldab, miks investeerimisprofessionaalid käituvad, nagu nad käituvad: Üks naftaotsimisega tegelenud mees suri ja läks taevasse, kus teda võttis vastu Peetrus halbade uudistega. "Sul on õigus siia elama asuda," ütles Peetrus, "aga, nagu sa näed, on naftameestele ettenähtud ala täis. Pole mingit varianti sind sinna sisse suruda." Naftaotsija mõtles hetke ja küsis Peetruselt, kas ta võib öelda ala praegustele asukatele kolm sõna. Peetrusele tundus soov suhteliselt ohutuna ja nii pani naftamees käed torusse ja hüüdis: "Põrgus avastati naftat." Koheselt avanesid ala väravad ja kõik naftamehed marssisid välja ning suundusid põrgu poole. Kuna ala oli nüüd tühi, palus Peetrus naftaotsijal sisse astuda ja ennast mugavalt tunda. Naftaotsija peatus hetkeks. "Ei," ütles ta. "Ma arvan, et ma lähen ülejäänud poistega kaasa. Selles kuulujutus võib siiski tõetera sees olla."
• Kui kapitali tootlus on keskpärane, siis ei ole kasumi kasv, mis on saavutatud tänu firma omakapitali kasvule, mingi eriline juhtkonna edu näitaja. Sama tulemuse võib igaüks saavutada oma kiiktoolist tegutsedes - lihtsalt neljakordista oma säästuhoiusel olev kapital ning sa neljakordistad oma kasumi. Vaevalt, et sa ootaksid sellise saavutuse eest mingit erilist tunnustust. Samas laulavad pensionilemineku teated tihti kiidulaulu firmajuhtidele, kes on oma juhtimisajal firma kasumi ütleme neljakordistanud - samas keegi ei vaata, kas see kasv ei tulnud mitte lihtsalt mitmete aastate jaotamata kasumi ja liitintressi koosmõjust.
  Kui ettevõte saavutas sel perioodil järjepidevalt keskmisest suurema kapitali tootluse või kasvas kaasatud kapital sel perioodil ainult kahekordseks, siis võib kiitus olla igati õigustatud. Kuid kui kapitali tootlus oli kehvake ning kaasatud kapital kasvas kasumiga samas tempos, siis tuleks aplausi tagasi hoida. Säästuhoius, mille intressid reinvesteerida, saavutab samasuguse aastase kasumikasvu - ning 8%-lise intressiga neljakordistuks kasum 18 aasta pärast. 
• Investeerimisringkondades jäävad alati aeg-ajalt toimuma kahe ülinakkava haiguse - hirmu ja ahnuse - puhangud. Nende epideemiate ajastus on ettearvamatu. Ning nende tekitatavad turumoonutused on samuti ettearvamatud nii kestvuse kui ulatuse osas. Seetõttu ei ürita Buffett kunagi kummagi haiguse saabumist või lahkumist ette aimata. Tema eesmärk on tagasihoidlikum - ta üritab olla kartlik, kui teised on ahned ning ahne, kui teised on kartlikud.
• Suurte tehingukulude ja varade haldamise kulude tõttu peavad kõik aktsionärid pikas perioodis kokku teenima vähem kui nende omatavad ettevõtted. Näiteks kui Ameerika ettevõtted teenivad omakapitalilt keskmiselt  umbes 12% tootlust, siis investorid peavad teenima märkimisväärselt vähem. Pulliturud võivad matemaatikaseadusi ähmastada, kuid ei saa neid ümber lükata.
• Varahaldurid on hüperkineetilised - nende kauplemisaktiivsus on väga suur. Termin "institutsionaalne investor" on muutumas samasuguseks iseendale vastukäivaks väljendiks nagu näiteks "hiigelsuur krevett", "daam-mudamaadleja" või "odav advokaat".
• Buffetti õpetaja Ben Gragam kirjeldas kunagi investeerimisedule kaasaaitavat suhtumist turukõikumistesse. Kujuta ette, et turunoteeringuid annab äärmiselt vastutulelik sell nimega Hr. Turg, kes on sinu partner teile kuuluvas ettevõttes. Hr. Turg ilmub iga päev sinu juurde ja ütleb hinna, millega ta oleks valmis kas ostma sinu osaluse firmas või müüma enda osaluse sulle. Kuigi teie ettevõtte äri võib olla suhteliselt stabiilne, siis Hr. Turu noteeringud on kaugel sellest. Näiteks peab kahjuks ütlema, et vaesel vennikesel on parandamatud emotsionaalsed probleemid. Aeg-ajalt on ta eufoorias ning näeb ainult ettevõtet mõjutavaid soodsaid asjaolusid. Sellises tujus olles nimetab ta väga kõrge ostu-müügi hinna, sest ta kardab, et sa ostad tema osaluse ära ja jätad ta ilma kohe saabuvast suurest kasumist. Mõnikord on ta jällegi depressiivne ning ei näe tulevikus muud kui häda ja viletsust. Sellistel juhtudel nimetab ta väga madala hinna, sest ta kardab paaniliselt, et sa müüd oma osaluse talle. Hr. Turul on veel üks tore iseloomuomadus - ta ei pane pahaks, kui teda ignoreeritakse. Kui tema noteering sulle täna huvi ei paku, siis ta tuleb homme uue pakkumisega. Tehingute tegemine on rangelt sinu valikul. Nendes tingimustes on olukord sinu jaoks seda kasulikum, mida maniakaal-depressiivsem on tema käitumine.
  Kuid nagu Tuhkatriinu ballil, pead sa tähelepanu pöörama ühele hoiatusele, et kõik ei muutuks kõrvitsateks ja hiirteks - Hr. Turg ei ole seal, et sind teenida või sind suunata. Sulle on kasulik tema rahakott, mitte tema tarkus. Kui ta ilmub mõnel päeval eriti kergemeelses tujus, siis sul on vabadus teda kas ignoreerida või teda ära kasutada, kuid tema mõju alla langemine on katastroofiline. Võib öelda, et kui sa ei ole kindel, et sa mõistad ja oskad oma ettevõtet hinnata palju paremini kui Hr. Turg, siis sa ei kuulu sellesse mängu. Nagu öeldakse pokkeris: "Kui sa oled mänginud 30 minutit ja sa ei saa aru, keda haneks tõmmatakse, siis oled see sina."
• Ka pärast 25 aastat erinevate firmade ostmist ja juhendamist ei ole Buffett ja tema partner Charlie Munger õppinud ära keeruliste äriprobleemide lahendamist. Küll on nad aga õppinud, et parem on neid probleeme vältida. Buffett arvab, et nad on olnud edukad, sest nad on keskendunud 30 sentimeetri kõrguste tõkete leidmisele, millest nad on võimelised üle astuma, mitte ei ole omandanud oskust ületada kahemeetriseid tõkkeid. Nii äris kui investeerimises on tavaliselt palju kasumlikum jääda lihtsa ja ilmselge juurde, selle asemel et püüda lahendada keerulist. Aeg-ajal tuleb raskete probleemidega muidugi silmitsi seista, kuid üldiselt on Buffett olnud edukam draakoneid vältides kui nendega võideldes.
• Buffett on avastanud, et äris mängib üliolulist rolli ettenägematu jõud nimega "institutsionaalne imperatiiv". Buffett ütleb, et selle jõu olemasolu kohta ei mainitud talle ärikoolis sõnagi ning ka ärimaailma sisenedes ei saanud ta kohe aru selle olemasolust. Ta arvas tollal, et ausad, intelligentsed ja kogenud ettevõtete juhid teevad automaatselt ratsionaalseid äriotsuseid. Kuid ta õppis aja jooksul, et nii see siiski ei ole. Vastupidi - ratsionaalsus kaob tihti, kui mängu tuleb institutsionaalne imperatiiv.
  Näiteks: (1) justnagu Newtoni esimesest seadusest lähtudes seisab iga institutsioon vastu igasugusele muutusele oma hetkekursis; (2) samamoodi nagu töö hulk suureneb, et täita saadaval olev aeg, ilmuvad  välja äriprojektid ja ülevõtmisplaanid, et neelata saadaval olevad vahendid; (3) ükskõik kui rumalad on juhi äritungid, valmivad tema jüngrite poolt nende toetuseks alati kiiresti detailsed tulususe analüüsid ja strateegilised uuringud; ning (4) samalaadsete ettevõtete käitumist - olgu selleks laienemine, ülevõtmine, juhtkonna tasustamise põhimõtted või midagi muud - imiteeritakse alati arutult.
• Buffett on õppinud tegema äri ainult inimestega, kes talle meeldivad, keda ta usaldab ja imetleb. See poliitika iseenesest ei garanteeri küll edu - teisejärguline tekstiilitööstus või kaubamaja ei saavuta edu lihtsalt sellepärast, et seda juhivad mehed, kellele sa paneksid oma tütre hea meelega mehele. Siiski võib omanik - või investor - korda saata imesid, kuid tal õnnestub ennast äris seostada inimestega, kellel on äritegemiseks sobiv iseloom. Buffett ei soovi tegemist teha ebameeldivate firmajuhtidega, ükskõik kui atraktiivsed väljavaated on nende ettevõtetel. Buffett ütleb, et tal ei ole kunagi õnnestunud teha head tehingut halva inimesega.

Vt ka: Warren Buffetti mõtteterad, osa 1

Warren Buffetti mõtteterad, osa 1

Lisaks Warren Buffetti eluloole olen viimasel ajal lugenud ka Berkshire Hathaway aastaaruandeid, kus Buffett muuhulgas avaldab oma mõtteid aktsiaturgude ja investeerimise kohta. Olen teinud sealt mõned nopped tema põhimõtete kohta. Panen need allpool kirja. Mõned neist on tsitaadid, mõned pikemate juttude kokkuvõtted. Järjekord on suhteliselt suvaline.

• Maksimum, mida kõik omanikud kokku saavad teenida tänasest päevast kuni viimse kohtupäevani, on summa, mida ettevõtted sellel perioodil kokku teenivad. Tõsi, ostes ja müües aktsiad, võib investor A kas tänu tarkusele või õnnele teenida investori B arvelt suurema osa pirukast. Ning jah, kõik investorid tunnevad ennast rikkamana, kui aktsiate hinnad kõrgustesse tõusevad. Aga investor saab väljuda ainult nii, et keegi võtab tema koha. Kui üks investor müüb kallilt, siis teine peab ostma kallilt. Omanike jaoks kokku ei ole mingit võluvitsa, ei mingit rahasadu kosmosest, mis võimaldaks saada oma ettevõtetelt rohkem rikkust, kui need ettevõtted ise toodavad. Tegelikult teenivad omanikud isegi vähem tänu "hõõrdekuludele" ehk tasudele, mis makstakse varahaldajatele, fondivalitsejatele, finantsnõustajatele jne. Ning kuna need kulud on üha suuremad, teenivad aktsionärid tulevikus keskmiselt oluliselt väiksemat tootlust, kui on teenitud minevikus.
• Aktsiaturgude liikumisest. Väike test: kui sa kavatsed süüa kogu elu hamburgereid ja sa ei ole veisekasvataja, siis kas sa sooviksid kõrget või madalat veiseliha hinda? Samuti, kui sa ostad endale aeg-ajalt uue auto, kuid sa ei ole autotootja, siis kas sa eelistaksid kõrgeid või madalaid autohindasid? Need küsimused muidugi vastavad endale ise. Kuid nüüd lõpueksam: kui sa kavatsed olla järgmisel viiel aastal netosäästja, siis kas sa peakid ootama kõrgemat või madalamat aktsiahindade taset sel perioodil? Paljud investorid vastavad sellele valesti. Isegi kui nad ise on veel palju aastaid netosäästjad, on nad elevil, kui aktsiahinnad tõusevad ning rusutud, kui need langevad. Sisuliselt nad rõõmustavad, sest "hamburgerite" hinnad, mida nad varsti ostma hakkavad, on tõusnud. See reaktsioon ei ole üldse loogiline. Ainult need, kes hakkavad lähitulevikus aktsiaid müüma, peaksid olema rõõmsad aktsiahindade tõusu üle.
• Inimesed, kes loodavad sel sajandil teenida aktsiatelt 10% aastas - eeldades, et 2% sellest tuleb dividendidena ja 8% hinnatõusuna - prognoosivad sellega, et Dow tõuseb 2100. aastaks 24 000 000 punktini. Kui su nõustaja räägib sulle aktsiate kahekohalisest tootlusest, seleta talle seda matemaatikat - mitte et ta ennast sellest segada laseks. Tundub, et paljud abistajad (finantsnõustajad) põlvnevad otseselt Alice Imedemaa kuningannast, kes ütles: "Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja." Olge ettevaatlikud libekeelsete abistajate suhtes, kes täidavad teie pea fantaasiatega, täites samas enda taskud tasudega.
• Aktsia- ja võlakirjahindade lühiajalised prognoosid on kasutud. Prognoosid võivad öelda palju prognoosija kohta, kuid need ei ütle mitte midagi tuleviku kohta.
• Buffetti neli põhilist kriteeriumit investeeringute valimisel:
• osta selliste ettevõtete aktsiaid, mille ärist sa aru saad;
• ettevõttel peavad olema soodsad pikaajalised väljavaated;
• ettevõtet juhivad ausad ja kompetentsed inimesed;
• aktsiad on saadaval väga soodsa hinnaga.
• Investeeri ettevõtetesse, mis tegutsevad soodsa tulevikuväljavaatega alal ehk tegevusalal, kus valitseb "taganttuul" mitte "vastutuul".
• Investeeri vähestesse ettevõtetesse. Buffett väldib väikeste positsioonide ostmist paljudes erinevates firmades. Kui sa usud ettevõtte atraktiivsusesse, siis osta korralik kogus.
• Häid ja suuri võimalusi esineb harva. Kui sajab kulda, siis haara ämber mitte sõrmkübar.
• Kaugelt kõige paremad ettevõtted omaniku jaoks on need, mis teenivad kõrget tootlust kapitalilt ja vajavad kasvamiseks vähe lisainvesteeringuid.
• Kogemused ütlevad, et "turnaround'i" sooritamine ehk suurtest raskustest väljatulek õnnestub ettevõtetel harva. Parem on paigutada raha heasse ettevõttesse, mis on ostetud normaalse hinnaga kui kehva ettevõttesse, mis on saadud ülisoodsa hinnaga.
• Paljud ettevõtted mõõdavad oma "rekordtulemusi" ühe aktsia kohta teenitud kasumi põhjal (earning per share - EPS). Seda numbrit pole aga mõtet jälgida. Juhtkonna edukust näitab palju paremini omakapitali tootlus (return on equity - ROE). Kuna ettevõtete omakapital üldiselt pidevalt kasvab (nt jaotamata kasumi tõttu), siis ei ole ka näiteks "rekordilises" EPS'is midagi suurepärast olukorras, kus omakapital kasvas 10%, EPS aga 5%.
• Ettevõtted saavad endale üldiselt sellised aktsionärid, nagu nad ise soovivad ja väärivad. Kui ettevõte keskendub oma mõtlemises ja kommunikatsioonis lühiajalistele tulemustele ning aktsia väärtuse lühiajalise käekäigule, siis teevad seda ka aktsionärid. Kui ettevõte kohtleb investoreid küüniliselt, siis suure tõenäosusega vastavad investorid samaga.
• Buffettile on arusaamatu, miks ettevõtete juhid soovivad, et nende firmade aktsiatega börsil aktiivselt kaubeldaks. Sellega ütleb juhtkond, et nad soovivad, et paljud olemasolevad kliendid loobuksid neist ja asenduksid uutega - ei ole võimalik (mõne erandiga) saada palju uusi omanikke loobumata paljudest vanadest.
• Enamik ettevõte ülevõtmisi sooritatakse ebasoodsa hinnaga. Buffett ostaks suurepärasest ettevõttest pigem 10% hinnaga X kui 100% hinnaga 2X. Enamus ettevõtete juhtkondi eelistab aga just teist varianti. Põhjuseid toob Buffett kolm: liidrid naudivad tegevust ja väljakutseid; enamus organisatsioone hindab oma edukust ja võrdleb ennast teistega pigem käibe kui kasumi suuruse järgi; paljud juhid on liiga enesekindlad ja arvavad et "nende suudlus teeb kärnkonnast printsi".
• Laenamisest. Kahtlemata on mõned inimesed saanud laenatud raha kasutades väga rikkaks. Samas on see olnud ka viis, kuidas jääda väga vaeseks. Kui võimendus töötab, siis see võimendab su võite. Su naine arvab, et sa oled tark ja su naabrid on kadedad. Kuid võimendus tekitab sõltuvust. Väga vähesed inimesed, kes on korra selle imedest kasu teeninud, tõmbuvad tagasi konservatiivsema suuna poole. Nagu me kõik kolmandas klassis õppisime - ja mõned õppisid uuesti 2008. aastal - iga positiivsete numbrite jada, ükskõik kui muljetavaldavate numbritega on tegemist, haihtub, kui korrutada see üheainsa nulliga. Ajalugu näitab, et võimendus toodab liiga tihti nulle, isegi kui seda kasutavad väga targad inimesed.
• Suure laenukoormusega ettevõtetele on laen nagu hapnik. Kui seda on palju, siis selle olemasolu ei märgata. Kui seda aga ei ole, siis on see kõik, mida märgatakse.
• Tõeliselt suurepärasel äril peab olema püsiv "kaitsekraav", mis kaitseb investeeritud kapitalilt teenitavat suurepärast tootlust. Kapitalismi dünaamika tagab selle, et konkurendid üritavad korduvalt rünnata igat "ärikindlust", mis teenib suurt tulu. Seetõttu on muljetavaldav barjäär nagu näiteks madalad kulud (GEICO, Costco) või tugev ülemaailmne kaubamärk (Coca-Cola, Gillette, American Express) ülioluline pikaajalise edu jaoks. Et Buffett soovib, et "kaitsekraav" oleks püsiv, siis see välistab investeerimise tegevusaladele, mida iseloomustab kiire ja pidev muutumine. "Kaitsekraav", mida peab pidevalt uuesti ehitama, ei ole mingil hetkel enam mingi kaitsekraav. Samuti välistab see firmad, mille edu sõltub suurepärasest juhist. Suurepärane juht on tugev pluss, aga kui firma vajab superstaari, et toota ülihäid tulemusi, siis ei saa seda äri ennast pidada väga heaks.
• Üks vana mõttetera: kui keegi, kellel on kogemus, pakub tehingut kellelegi, kellel on raha, siis liiga tihti lõpeb see nii, et see, kellel oli raha, saab kogemuse ja see, kellel oli kogemus, saab raha.
• Ühe-aastaseid tootlusenumbreid ei maksa võtta väga tõsiselt. Miks peaks planeedi poolt päikesele tiiru peale tegemise aeg olema täpselt sünkroonis ajaga, mille jooksul äriotsused ära tasuvad? Buffett soovitab äriedu hindamisel vaadata vähemalt viieaastast perioodi. Punane tuluke peaks põlema minema siis, kui viie aasta keskmine tootlus jääb oluliselt alla Ameerika tööstuse keskmisele omakapitali tootlusele sel perioodil.
• Buffett enda kohta: võite kihla vedada, et ma teen ka tulevikus vigu.
• Üks küsimus, mida Buffett ettevõtet hinnates endalt alati küsib: eeldades, et mul oleks piisavalt kapitali ja oskuslikku tööjõudu, siis kuidas mulle meeldiks selle ettevõttega konkureerida.
• Ettevõte peaks iga jaotamata jäetud kasumidollari kohta kasvatama ettevõtte turuväärtust vähemalt ühe dollari võrra. Kui jaotamata jäetav kasum toob kaasa väiksema kasvu ettevõtte turuväärtuses, siis ei investeeri ettevõtte juhtkond raha efektiivselt ja peaks pigem kasumi dividendidena aktsionäridele välja maksma.
• Valem kõigi finantskasu eesmärgil ostetavate varade hindamiseks on püsinud muutumatuna alates selle sõnastamisest ühe väga targa mehe poolt 600 aastat e.Kr. See oraakel oli Aisopos, kes ütles, et "parem üks lind käes kui kaks põõsas". Seda põhimõtet rakendades on vaja vastata ainult kolmele küsimusele. Kui kindel sa oled, et põõsas on tõesti linnud? Millal nad põõsast välja tulevad ja kui palju neid on? Mis on riskivaba intressimäär? Kui sa oskad vastata neile kolmele küsimusele, siis sa tead põõsa maksimumväärtust ja mitu lindu maksimaalselt võiks põõsa eest pakkuda. Ärge muidugi mõelge sõna-sõnalt lindudest. Mõelge dollaritest.
• Kui Buffett loeb ettevõtete aruandeid, siis ei huvita teda pildid personalist, tehastest või toodetest. Viited EBITDA-le tekitavad temas hirmujudinaid - kas juhtkond arvab, et kapitalikulude eest maksavad hambahaljad? Ta on väga kahtlustav raamatupidamismeetodite suhtes, mis on ebamäärased või segased, kuna see tähendab liiga tihti, et juhtkond üritab midagi varjata. Ja ta ei taha lugeda teateid, mida avalike suhete osakond või konsultant on väljastanud. Ta tahab lugeda hoopis seda, kuidas ettevõtte juht kirjeldab oma sõnadega ettevõttes toimuvat.
• Juhised, mida Buffett annab tema poolt omatavate ettevõtete juhtidele: juhi ettevõtet nagu 1) see kuuluks 100% sinule 2) see oleks praegu ja tulevikus sinu ja su perekonna ainus vara ning 3) sa ei saaks seda ettevõtet müüa või teise ettevõttega ühendada vähemalt ühe sajandi jooksul. Lisaks ütleb Buffett kõigi oma ettevõtete juhtidele, et need ei laseks oma otsuseid vähimalgi määral mõjutada raamatupidamiskaalutlustest.
• Buffett sellest, et nende investeeringute portfell pole ajas palju muutunud: me teeme rohkem raha norsates kui aktiivsed olles. Buffett peab mitteaktiivsust intelligentseks käitumiseks. Ei Buffett ega tema ettevõtete juhid ei hakkaks palavikuliselt müüma oma väga kasumlikke tütarettevõtetteid, sest prognoositakse Föderaalreservi intressimäära väikest muutust või kuna mõni Wall Streeti arvamusavaldaja muutis oma arvamust turust. Miks siis peaks teistmoodi käituma nende suurepäraste ettevõtete osalustega, kus Berkshire'il on vähemusosalus? Avalikesse ettevõtetesse investeerimine ei erine kuigi palju tütarettevõtete ostmise kunstist. Mõlemal juhul sa tahad osta mõistliku hinnaga
  suurepäraste väljavaadete ning võimeka ja ausa juhtkonnaga äri. Pärast seda pead sa ainult jälgima, kas need omadused on säilinud.
• Buffett eelistab ärisid ja tööstuseid, mida tõenäoliselt ei oota ees suured muutused. Põhjus selleks on lihtne: Buffett otsib ärisid, mille puhul ta usub, et peaaegu täiesti kindlalt on ettevõttel tohutu konkurentsieelis veel ka kümne või kahekümne aasta pärast. Kiiresti muutuv tööstusharu võib pakkuda suurte võitude võimalust, kuid see välistab kindluse, mida Buffett soovib. Kodanikuna Buffett tervitab muutusi: uued tooted, innovatiivsed protsessid jmt toovad kaasa elustandardi kasvu ja see on kahtlemata hea. Aga investorina on tema suhtumine kiiresti muutvatesse äridesse sarnane tema suhtumisega kosmose vallutamisse: ta kiidab ettevõtmise heaks, aga eelistaks seda sõitu ise mitte kaasa teha.
• On tõsine probleem, kui suurepärase ettevõtte juhtkond kaldub teest kõrvale, jätab oma suurepärase põhiäri hooletusse, ostes teisi enam-vähem toimivaid või veel halvemaid ärisid. Kui see juhtub, põhjustab see investoritele üldiselt pikaajalisi kannatusi. Selline asi juhtus näiteks aastaid tagasi Coca-Colas ja Gillette'is. (Kas te usuksite, et mõni aastakümme tagasi tegeles Coke krevettide kasvatamisega ning Gillette naftaotsingutega?)
• Enamiku investorite - nii era- kui institutsionaalsete - jaoks on parim viis aktsiaid omada läbi indeksifondi, millel on minimaalsed tasud. Need, kes järgivad seda teed, tagavad endale enamikust investeerimisprofessionaalidest paremad netotulemused (pärast tasusid ja kulusid). Kui sa aga otsustad siiski luua oma portfelli, tasub meeles pidada paari asja. Intelligentne investeerimine ei ole keeruline, kuigi see ei tähenda kaugeltki, et see oleks lihtne. Investor peab oskama valitud ärisid õigesti hinnata. Pane tähele sõna "valitud": sa ei pea olema ekspert iga ettevõtte osas või isegi paljude osas. Sa pead ainult oskama hinnata ettevõtteid oma kopetentsuse piires. Nende piiride ulatus ei ole kuigi tähtis; nende piiride teadmine on aga eluliselt tähtis. Investeerimiseks ei pea sa aru saama beetast, efektiivsetest turgudest, moodsast portfelliteooriast, optsioonide hindamisest või tärkavatest turgudest. On tegelikult isegi parem, kui sa nendest asjadest midagi ei tea. Buffetti arvates piisab investeerimist õppivatele tudengitele ainult kahest kursusest: "Kuidas hinnata ettevõtet" ning "Kuidas mõelda turuhindadest". Sinu kui investori eesmärk peaks olema lihtsalt osta ratsionaalse hinna eest osalus lihtsasti arusaadavast ärist, mis teenib peaaegu kindlalt viie, kümne või kahekümne aasta pärast oluliselt rohkem kasumit kui täna. Aja jooksul sa leiad ainult väga vähe ettevõtteid, mis neile põhimõtetele vastavad - nii et kui sa mõne sellise leiad, siis osta korralik kogus aktsiaid. Sa pead seisma ka vastu kiusatusele nendest põhimõtetest kõrvale kalduda: kui sa ei ole valmis omama aktsiat kümme aastat, siis ära isegi mõtle selle ostmisele kümneks minutiks.

Raamat: The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life

Lõpetasin just raamatu Warren Buffetti elust. Tegemist on ainsa nö ametliku elulooga ehk raamatuga, mille autorile on Buffett andnud spetsiaalselt raamatu jaoks intervjuusid ja rääkinud oma elust. Kõik ülejäänud Buffetti elu ja tegevust kajastavad raamatud on kirjutatud ilma Buffetti enda heakskiidu ja osalemiseta.

Buffettist loodud pilt on selline, et ta on kogu elu olnud täielikult pühendunud väga heade investeeringute otsimisele ja raha tegemisele. Kõik muu on selle ees taandunud. Näiteks jääb raamatust mulje, et ta ei olnud mingi musterisa - laste kasvatamine jäi ikka naise õlule, kuna Buffetti prioriteet oli investeerida ja kasvatada varandust.

Raamatust tuleb minu arust välja, et Buffett on seda tüüpi inimene, kes igal juhul on elus edukas. Ta oli juba lapsena hullult ettevõtlik. Mõtles kogu aeg sellele, kust teenida raha. Väikse poisina ajalehti laiali vedades teenis juba rohkem kui tema kooliõpetajad. 13-aastaselt esitas oma esimese tuludeklaratsiooni. Ajas mingit pinballi masinate äri ja midakõike, kust oli lootust raha teenida. Juba koolipoisina huvitus aktsiatest.

Sarnaselt mõne teise ülirikkaks saanud inimesega on ka Buffett olnud kogu elu ülisäästlik või siis suur kooner (kuidas keegi suhtub). Buffett ei ole kunagi tahtnud ühegi asja eest välja käia rohkem raha kui hädapärast vajalik. Kui naine Buffettilt raha küsis, siis mõnetuhande dollarilise väljamineku puhul Buffett alati ahastas, et kui ta selle raha investeeriks, teeks ta sellest praegu kulutatud mõnest tuhandest paarikümne aastaga mitusada tuhat. Ka nüüd, kus tema varade maht ulatub kümnetesse miljarditesse dollaritesse, on ta ikka väga rõõmus, kui õnnestub mingil üritusel saada endale tasuta golfisärk.

Veel üks huvitav detail on Buffetti söömisharjumused. Need on ülimalt lihtsad. Mitmes kohas on kirjeldatud, kuidas ta on hätta jäänud pidulikel õhtusöökidel, kus a la 7-käigulisest einest on kõik ettepandud taldrikutäied toitu temast puutumata jäänud. Tema tahaks ikka pepsit (hilisemas eas coca-colat, kuna ta on selle firma suuraktsionär) ja hamburgerit või lihtsat lihatükki. Juurvilju ta keeldub söömast. Aasia toidust või muust eksootilisest kraamist rääkimata.

Üks Buffetti oluline iseloomuomadus on ausus. Buffett peab oma mainet ülioluliseks. Ta on tihti öelnud, et maine ülesehitamisele kulub 20 aastat, aga selle hävitamiseks piisab viiest minutist. Tema lihtsuse ja aususe näide näiteks ajast, kui tema väärtpaberipositsioonid ja -tehingud sattusid USA väärtpaberijärelvalve uurimise alla. Buffett läks uurijatega kohtuma üksi, kaks kätt taskus ja rääkis austalt kõik ära, täpselt nii nagu oli (midagi varjata muidugi polnudki). Aga selline käitumine on üliharuldane - taolistele kohtumistele minnakse üldiselt ikkagi advokaatide armeega.

Teine ja üks keerulisemaid hetki Buffetti elus oli aeg, mil ta oli sunnitud asuma investeerimispanga Salomon Brothersi ajutiseks juhiks. Nimelt oli Buffett ostnud Salomoni eelisaktsiaid (firma juhi ettepanekul, kes soovis, et Buffett päästaks Salomoni vaenulike ülevõtjate käest). Salomon aga sattus skandaali, kui selgus, et üks panga võlakirjakaupleja oli USA valitsuse võlakirjade oksjonil esitanud valepakkumisi, et saada Salomonile rohkem võlakirju, kui reeglid ette nägid. Kui juhtkond sellest teada sai, siis ei tegutsetud kuigi otsutavalt - võimudele probleemidest teada ei antud, kauplejat ei vallandatud. Kui aga asi avalikuks tuli, ähvardas valitsus, et Salomonilt võetakse õigus valitsusega tehinguid teha. Õigus jäi alles tänu Buffetti siirale palumisele, et valitsus seda ei teeks, kuna sisuliselt oleks see otsus tähendanud Salomoni pankrotti. Buffett nõustus asuma panga ajutiseks juhiks ja lõi seal korra majja, üritades ellu viia aususe ja läbipaistvuse poliitikat. USA Kongressi ees Salomoni skandaali kohta tunnistusi andes ütles ta, et tema sõnum töötajatele on, et kui keegi teenib pangale kahjumit, on ta mõistev; aga kui keegi kaotab pangale tükikese selle mainest, siis on ta halastamatu.

Buffett on alati olnud meister leidmaks suurepäraseid firmasid, et nende aktsiaid siis soodsa hinnaga kokku osta. Samuti on tähelepanuväärne tema sisemine veendumus oma otsuste paikapidavuse kohta. Teda ei heiduta see, kui turg tema ostetud aktsiaid alla müüb. Vastupidi, see on Buffetti jaoks suurepärane võimalus osta häid aktsiaid odavalt juurde. Selliseid oskusi ja veendumust oma otsuste õigsusesse ning kannatust ära oodata, kuni ka teised tunnistavad sinu otsuste õigsust, valdaval osal investoritest ei ole. Näiteks oli üks raskemaid perioode Buffetti elus 90-ndate lõpu tehnoloogiamulli aeg, kus Buffettit avalikult mõnitati, et ta on ajast maha jäänud ja on oma oskused kaotanud - kõik panid raha tehnoloogiaaktsiatesse, mis rallisid, samas kui Buffett investeeris ikka nö vana maailma ettevõtetesse ning Berkshire Hathaway aktsia kukkus kivina. Ometi pidas Buffett selle aja vastu ja lõpuks selgus, et ikkagi temal oli õigus.

Samas on Buffett teinud ka vigu. Oma suurimaks veaks peab ta Berkshire Hathaway ostmist (millest tänaseks on saanud valdusfirma, mille kaudu Buffett oma varasid haldab). Algselt oli tegemist tekstiilitööstusega, mille aktsiaid Buffett ostis ajal, mil aktsia turuväärtus oli madalam ettevõtte varade väärtusest (see oli ka tema algne investeerimisstiil, mille ta õppis legendaarselt investorilt Ben Grahamilt - osta nö "sigarikonisid" ehk ettevõtteid, millel ei pruugi olla hiilgav tulevik, aga mille turuväärtus on allpool ettevõtte varade väärtust ja vähemalt paar "mahvi" veel järel). Buffettil ei olnud mingit kavatsust neid aktsiaid pikalt hoida. Tekstiilitööstus oli äri, mis nõudis edasiarenemiseks tohutuid investeeringuid, samas kui marginaalid olid ülimadalad. Buffett lootis lihtsalt teenida kiire tulu. Aktsiate müümiseks tegi ta kokkuleppe firma juhiga - suuliselt lepiti kokku, et Buffett müüb talle aktsiad 11.5 dollariga aktsia kohta. Aga kui laekus ametlik ostupakkumine, siis oli pakkumishinnaks märgitud 11.375 dollarit ehk 0.125 dollarit algsest kokkuleppest vähem. Ja selle peale sai Buffett vihaseks - ta oli küll ise inimene, kes kauples alati "viimse veretilgani", et maksta ostetavate aktsiate eest nii vähe kui võimalik, aga endale ta "kotti pähe tõmmata" ei lase.

Kuigi rahaliselt oli vahe tühine ja ettevõttes Buffett potentsiaali ei näinud, siis põhimõtte pärast otsustas Buffett hoopis ise Berkshire'i aktsiaid kokku ostma asuda. Nii saigi temast sureva tekstiilitööstuse omanik. Ja kuna Buffetti üks kandvaid iseloomuomadusi on see, et ta ei armasta konflikte ja ta tahab endast head muljet jätta, siis hoidis ta tekstiilitööstust veel aastakümneid töös, kuigi see tuli vaevalt ots-otsaga kokku. Tal lihtsalt ei olnud südant suurt hulka töötajaid vallandada (kellest paljud olid väheste oskustega suht vanad inimesed, kellel seega väga raske uut tööd leida). Buffett ise ütles, et kuni tööstus toob kasvõi minimaalset tulu (ehk et kuni ei tooda kahjumit), ei ole ta valmis lihtsalt oma varadele mõne protsendi võrra parema tootluse saamiseks põhjustama tuhandetele Berkshire töötajatele suuri kannatusi. Uusi investeeringuid tööstusesse tegemast ta siiski keeldus. Kokkuvõttes nimetas ta Berkshire ostu oma elu halvimaks investeeringuks - ta ise hindab, et ilma selle ostuta oleks tema varanduse väärtus tänaseks mitmeid kordi suurem kui see on. "Oleks olnud parem, kui ma poleks Berkshire Hathawayst kunagi midagi kuulnud," ütles ta.

Buffetti üks geniaalsemaid ideid oli aga kindlustusfirmade ostmine. Ja mitte lihtsalt kindlustusfirmade, vaid suurepäraste kindlustusfirmade. Buffett taipas, et kui kindlustusfirma tegutseb hästi ja teenib jooksvalt kasumit ehk igal jooksval aastal kindlustuspreemiad katavad väljamakstavad kindlustuskahjud (kindlustusfirmasid, kes seda püsivalt suudavad, on väga vähe), siis ei pea kindlustusfirma kunagi minema aegade jooksul kogutud reservide kallale. Ja kindlustusfirmade reservide (mida Buffett nimetab 'float'iks) investeerimine annab Buffettile võimaluse kasutada sisuliselt võimendust Berkshire Hathaway varade tootluse suurendamiseks. Ning kuna tema kindlustusfirmad on jooksvalt kasumis, tuleb see võimendus erinevalt tavalisest laenust kätte täiesti tasuta. Erinevalt tavalisest laenust ei ole ka ohtu, et investeeringute väärtuse languse tõttu vm. põhjustel hakataks laenu kiirkorras ebasobival hetkel tagasi nõudma.

Buffett erineb enamikest inimestest ka selles osas, et ta ei investeeri selleks, et oma elustiili parandada ja suuri rikkusi kunagi ära kulutada (Berkshire Hathaway ei ole kogu selle aja jooksul, mil Buffett seda omanud on, maksnud sentigi dividende). Kui ta juba rikkaks sai, siis oli tal kogu aeg mõte, et ta investeerib nii hästi kui oskab, teenib nii suurt tulu kui saab, ja lõpuks annab kogutud varanduse heategevuseks. Ka oma lastele ei ole ta kunagi plaaninud jätta suurt pärandust. Tema hinnangul on inimesed, kes elatuvad saadud pärandist võrreldavad nendega, kes elatuvad riiklikust abirahast. Sisulist vahet ei ole. Ta ise ütles, et jätab lastele piisavalt, et nad tunneksid, et kõik on võimalik, aga mitte niipalju, et neil võiks tekkida tahtmine mitte midagi teha. Buffett keeldus näiteks rahaliselt aitamast ka oma õde, kui see 1987. aasta börsikrahhi käigus kogu oma varanduse kaotas ja lisaks veel sügavalt võlgu jäi. Buffett oli valmis andma vaid nõuandeid. Viimastel aastatel on Buffett siiski muutunud rahajagamise osas lahkemaks ja on hakanud ka nüüd juba oma täiseas lastele mõningaid miljoneid kinkima.

Paljudel inimestel on Buffetti kohta küsimus, et kas tavalisel inimesel on võimalik tema sooritusi korrata. Ehk saada aktsiatesse investeerides rikkaks. Ma arvan, et nii ja naa. Kui sooviks on saada maailma rikkaimaks inimeseks nagu Buffett, siis see on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Buffetti jaoks on investeerimine tema elu kõige suurem kirg ning ta on tõesti 100 ja rohkem protsenti oma elust pühendanud sellele alale, loobudes paljust muust, mida elul pakkuda on. Ta on kahtlemata ka üliandekas, omades suurepärast ärivaistu. Teisest küljest on ta teinud palju halbu investeeringuid, mis tähendab, et edu saavutamiseks ei pea olema täiuslik niikaua, kuni häid rahapaigutusi on rohkem kui tehtud vigu ning vigadest ka õpitakse. Ma arvan, et inimestel, kes on investeerimisest huvitatud ja valmis sellesse aega panustama, on võimalik saavutada ka väga häid tulemusi. Sa ei saa tõenäoliselt miljardäriks, aga ega ka mõne miljoniline varandus mööda külgi maha ei jookse.

Kuigi tegemist on väga pika raamatuga, minnes kohati liigsetesse detailidesse (nagu ilmselt ka see blogipostitus...), siis minule raamat meeldis. See annab väga hea ülevaate Buffetti elust ja tema tegutsemisstiilist.

Isiklike finantside juhtimise teema viimisest massideni

Andres Arrak on kirjutanud artikli rahaasjade ajamise teemal.See artikkel tekitas ühe mõtte:) Mitte sisu kohta, see on täiesti OK. On väga hea, et selliseid artikleid kirjutatakse ning et säästmisest ja mõistlikust rahakasutamisest ja planeerimisest jmt räägitakse. Võiks veel palju rohkem rääkida ja kirjutada.

Aga tekkinud mõte on selles, et selliseid artikleid loevad ma arvan vähemalt 95% ulatuses inimesed, kellel seda tegelikult väga lugeda ei ole vaja. Ja need inimesed, kellel seda tegelikult lugeda oleks vaja, ei satu kunagi sellele artiklile. Või kui satuvadki, siis liiguvad kohe edasi järgmise loo juurde, sest esiteks ei jaksa nad tõenäoliselt nii pikka lugu läbi lugeda ja teiseks ei tunne nad sellest loost ilmselt ennast ka eriti puudutatuna.

Seega põhiküsimus on, et kuidas viia sellised tekstid ka inimesteni, kes seda tegelikult vajavad. Inimesteni, kes võtavad tarbimislaenu, kes ei säästa, kes ei pea säästmist oluliseks jne. Ega ma ei tea ka lahendust sellele.

Võibolla aitab natuke kaasa uus raamat Finantsaabits, mis vist on suunatud peamiselt kooliõpilastele (kuigi seal olevad teadmised ei jookseks mööda külgi maha mitte kelleltki). Aga võibolla ongi nii, et tänased täiskasvanud on juba kaotatud seltskond - nende arvamusi säästmisest ja oma finantside planeerimisest enam väga olulisel määral ei muuda. Ning noortele siis loodetavasti hakatakse neist teemadest rääkima juba koolis ja nendest saab tulevikus väheke ratsionaalsem ja ettemõtlevam seltskond, kui on nende vanemad. See muidugi tähendab, et läheb veel vähemalt 20-30 aastat, et ühiskond tervikuna nende teemade üle rohkem mõtlema hakkaks.

Kas säästes ja investeerides on võimalik saada jõukaks?

Raamatu "Millionaire Next Door" (Naabermaja miljonär) järgi võiks raha koguva ja investeeriva inimese finantsvarade puhasväärtus küündida vähemalt väärtuseni "eelmise aasta brutosissetulek * vanus / 10". See on oodatav keskmine väärtus. Ehk näiteks kui 30-aastasel inimesel on brutopalk €1 000 kuus ehk €12 000 aastas, siis võiks tal olla finantsvarasid kogunenud vähemalt €36 000 väärtuses. Vara hulka seejuures ei arvestata  korteri või maja väärtust, kus inimene elab.

Jõukaks (või raamatu autorite žargoonis "Prodigious Accumulator of Wealth") defineeritakse raamatus selline inimene, kellel on finantsvarasid vähemalt kaks korda rohkem kui annab tulemuseks ülaltoodud valem. Ehk eeltoodud näite korral võiks 30-aastast €1 000 kuus teenivat inimest jõukaks nimetada juhul, kui tal on finantsvarasid vähemalt €72 000.

Mulle tundub selline jõukuse definitsioon suhteliselt mõistlik - see tähendab, et sul on finantsvarasid ca 5-10 aasta sissetuleku jagu. See on summa, mida on palgatööd tehes raske aga mitte võimatu koguda. Kui minu varad küündiksid sellisele tasemele, siis tunneksin ennast üsna rikkana.

Kui palju peab tegelikult raha kõrvale panema ja investeerima, et sellise tulemuseni kunagi jõuda? Ja kaua see aega võtab?

Võtame näiteks noore, 25-aastase inimese, kellel ei ole veel mingeid sääste kogunenud, kuid kes teenib €1 000 kuus ning otsustab hakata raha säästma ja investeerima. Eesmärgiks on ta võtnud saavutada just ülaltoodud jõukuse taseme. Peab kohe ära ütlema, et ülesanne tema ees ei ole lihtne. Kui sülle ei kuku pärandust või lotovõitu või ei hakka ta ettevõtjaks, teenides suuri kasumeid, siis võtab eesmärgi saavutamine aega aastakümneid.

Võtame eelduseks, et inimese palk ka aasta-aastalt kasvab - nt esimesel 10 aastal 5% aastas, järgnevad 10 aastat 4% aastas ja veel järgnevad 10 aastat 3% aastas. Eeldame ka, et ta teenib oma paigutatud varadelt tootlust keskmiselt 7% aastas. Selliste parameetrite korral oleks meie näidisinimesel vaja igal aastal säästa 20% oma brutopalgast (ehk nt esimesel aastal €2 400) ja eesmärgini jõudmine võtab aega pisut enam kui 30 aastat. Ehk nö jõukaks saaks ta vanuses 55.

Kui tal õnnestub saavutada pisut kõrgem aastatootlus ehk 8%, võtab "jõukakssaamine" 20% brutopalga säästmise korral aega kolm aastat vähem. Kui läheb väga hästi ja ta suudab oma varanduselt igal aastal keskmiselt 10% tootlust teenida, terendab jõukus juba 22 aasta pärast vanuses 47.

Kui ta ei suuda igal aastal 20% brutosissetulekust kõrvale panna, vaid säästab nt keskmiselt 15%, siis venib eesmärgi saavutamine muidugi kaugemasse tulevikku. 7% tootluse korral saavutab ta eesmärgi alles penisoniea lähenedes 62 aastaselt.

Kokkuvõttes peab ütlema, et selline jõukuse poole püüdlemine ei ole mingil juhul lihtne. See nõub minimaalselt paarkümmend aastat pingutamist. Halvemal juhul ebaõnnestub see täielikult. 15-20% brutopalga säästmine ei ole lihtne, tean seda omast kogemusest. Mida väiksem on sissetulek, seda keerulisem see on. See on seotud ka oluliste riskidega. Investeeringud ei pruugi toota oodatud tulu. Investeerides võib ka raha kaotada.

Mulle isiklikult aga tundub see seda sorti eesmärk, mille poole tasub püüelda. Nagu mu varasematest kirjatükkidest nähtub, pole ma küll mitte alati nii edukalt suutnud säästa ja investeerida, kui ma oleksin soovinud. Aga pingutades ja hea õnne korral on mul reaalne võimalus 10-15 aasta jooksul eesmärgini jõuda.

2010. aasta kokkuvõte

2010. aastal õnnestus säästa 13.8% tolle aasta brutotöötasust. See ei ole halb tulemus, samas ka mitte midagi eriti kiiduväärt. Eesmärk on mul nimelt igal aastal kõrvale panna vähemalt 20% brutopalgast. Aga praktikas olen seda eesmärki viimase 13 aasta jooksul suutnud täita vaid kahel aastal. Keskmiselt olen selle perioodi jooksul kõrvale pannud 9.1% töötasust ehk siis alla poole eesmärgist. Hmm, nii rikkaks ei saa.

Ühest küljest saan ma aru, et oma eesmärkide saavutamiseks peaksin ma märksa rohkem säästma, aga praktilisest küljest vaadatuna on see väga keeruline. Ei taha täielikku askeedielu ka elada. Pean leppima, et need kaks eesmärki (elada normaalselt ja samas säästa 20% töötasust) ei ole praeguse sissetuleku juures täielikult kokkusobivad.



Kunagi kirjutan sellest ehk pikemalt, aga ma olen teinud arvutusi, et 20% on umbes see suurusjärk, mis tuleks brutotasust kõrvale panna ja kasumlikult investeerida, kui tahta saavutada mõistliku aja jooksul selline positsioon, kus palgatulust enam otseselt ei sõltuks. Ehk saavutada olukord, kus ei ole otsest vajadust raha pärast tööl käia.

Ja selle 20% osas ma mõtlen ikkagi säästu brutotöötasust. See tähendab, et igakuiselt kontole laekuvast palgasummast tuleks säästa veidi üle veerandi ehk ca 25-26%.

Olen teinud endale ka 2011. aasta eelarve ja see näitab, et kui kõik läheb plaanipäraselt (ehk palk jääb senisele tasemele ja kulud on kavandatud suurusjärgus), suudan kõrvale panna 14.3% oma brutopalgast. Mis samuti jääb eesmärgile kõvasti alla. Olen oma plaanitavaid kulusid vaadanud siit ja sealt nurgast, aga no ei leia rohkem kohti, kust oleks mõistlik kokku hoida, säilitades samas "normaalse" elustandardi. Eks tuleb loota preemiatele ja palgatõusudele...

Oma varade puhasväärtust õnnestus mullu kasvatada 25%. Siin on mul suhteliselt lambist võetud eesmärk saavutada igal aastal 20% kasvu. See tähendab, et eelmine aasta oli plaanist pisut parem. Viimase 11 aasta jooksul olen oma eesmärki keskmiselt täpselt täitnud ehk varade väärtus ongi kasvanud keskmiselt 20% aastas.

Varade kasv tuleb säästmise ja investeeringute kasvu koosmõjust. Ja mida suuremaks kasvab varade väärtus, seda raskem on suurt kasvu saavutada. Seetõttu on see varade kasvu eesmärk rohkem selline teisejärguline - põhiline on ikkagi säästa ja paigutada neid sääste oma parimate oskuste kohaselt, saavutamaks korralik tootlus võtmata seejuures ülemääraseid riske.

Rahast ja selle ebaõiglasest jaotusest

Raamatus, millest paar korda olen juba kirjutanud, toodi välja huvitav paradoks USA laenubuumi ja sellele järgnenud võlakriisi osas. Nimelt suur osa nendest, kes vastutasid võlakriisi toimumise eest ning olid süüdi suurte pankade põhjaminekus, väljusid sellest jamast rikkana. Kui selle peale mõelda, siis see on päris absurdne, aga nii see oli.

Sa keerad kokku ühe suurema finantsjama maailma ajaloos ja lahkud rikkana. Nt Morgan Stanley võlakirjatrader Howie Hubler, kes suutis üksinda oma tehingutega tekitada Morgan Stanleyle 9 miljardit dollarit kahjumit, ei pidanud tagasi maksma sentigi aasta varem talle makstud 25 miljoni dollarilisest preemiast. Vaatamata sellele, et preemiat oli makstud nende samade positsioonide võtmise eest, mis lõpuks selle 9-miljardilise kahjumi tõid. Samuti kõik Wall Streeti firmade juhid, kes viisid oma firma pankrotini või olukorda, kus USA valitsus nad pankrotist päästis, teenisid oma ametites sadu miljoneid dollareid ning tihti said ka lahkumiskompensatsiooni kümnete miljonite dollarite väärtuses.

Mis kokkuvõttes tähendab, et puudub stiimul selliste suurte jamade kokkukeeramise vältimiseks. Oluline on, et vähemalt lühiajaliselt läheks hästi. Saad oma preemiad kätte, aga see, et su tegevus pikas perspektiivis viib firma pankrotti, ei oma sulle finantsiliselt erilist tähtsust.

Siit tekib küsimus, kuidas see on võimalik. Ettevõtete omanike vaatenurgast peaks see olema ju absurdne - premeerida firma põhjaajajaid. See on aktsionäride raha, mida põletatakse.

Siin tuleb mängu idee, mida on väljendanud John Bogle, kes on Vanguard nimelise varahaldusettevõtte asutaja USAs ning maailma esimese indeksifondi asutaja. Bogle nimelt toob välja (nt siin), et börsidel on pikaajaline investeerimine asendunud lühiajalise spekuleerimisega. 2009. aastal oli keskmine aktsia käive USA börsil 250% (ehk iga börsil noteeritud aktsia vahetas aasta jooksul omanikku 2.5 korda), 30 aastat tagasi oli see 21%.

See tähendab, et investorid ei hoia aktsiaid väga pikalt ning seetõttu puudub neil ka huvi ettevõtete pikaajalise käekäigu suhtes. Oluline on ainult viimase kvartali tulemus, tehakse panuseid sellele ning järgmisel hetkel müüakse aktsiad juba järgmisele omanikule. Selline lühiajaline perpektiiv investorite poolelt on toonud kaasa selle, et juhtroll ettevõtete käekäigu üle on liikunud praktiliselt täielikult aktsionäride käest ettevõtete juhtide kätte.

See jälle omakorda on kaasa toonud tohutu hüppe ettevõtete juthidele makstavates tasudes (kuna pole pikaajalisi investoreid, kes sellele vastu astuksid). 1980. aastal ületas keskmise ettevõtte juhi töötasu USAs keskmise töötaja palka 42 korda. Praegu on keskmise töötaja palk keskmise ettevõtte juhi teenistusest juba 400 korda väiksem.

Lähtuvalt sellest, et pole pikaajalisi aktsionäre, on ka ettevõtete juhtkonnad  keskendunud väga lühiajalisele perspektiivile - tuleb võtta suuri riske ning maksimeerida kõige lähema kvartali kasum. Tuleb maksta endale (ja olulisematele kasumitekitajatele) selle eest hiigelpreemiat ning mitte huvituda sellest, mis saab ettevõttest pikas perspektiivis. Kui ettevõttega peaks ka halvasti minema, siis juba väljamakstud preemiaid keegi ära ei võta pluss juhtkonnal on üldiselt lepingusse kirjutatud ka korralik lahkumishüvitis, mille suurus üldiselt ei sõltu sellest, mis asjaoludel ettevõttest lahkutakse.