Raamatus, millest paar korda olen juba kirjutanud, toodi välja huvitav paradoks USA laenubuumi ja sellele järgnenud võlakriisi osas. Nimelt suur osa nendest, kes vastutasid võlakriisi toimumise eest ning olid süüdi suurte pankade põhjaminekus, väljusid sellest jamast rikkana. Kui selle peale mõelda, siis see on päris absurdne, aga nii see oli.
Sa keerad kokku ühe suurema finantsjama maailma ajaloos ja lahkud rikkana. Nt Morgan Stanley võlakirjatrader Howie Hubler, kes suutis üksinda oma tehingutega tekitada Morgan Stanleyle 9 miljardit dollarit kahjumit, ei pidanud tagasi maksma sentigi aasta varem talle makstud 25 miljoni dollarilisest preemiast. Vaatamata sellele, et preemiat oli makstud nende samade positsioonide võtmise eest, mis lõpuks selle 9-miljardilise kahjumi tõid. Samuti kõik Wall Streeti firmade juhid, kes viisid oma firma pankrotini või olukorda, kus USA valitsus nad pankrotist päästis, teenisid oma ametites sadu miljoneid dollareid ning tihti said ka lahkumiskompensatsiooni kümnete miljonite dollarite väärtuses.
Mis kokkuvõttes tähendab, et puudub stiimul selliste suurte jamade kokkukeeramise vältimiseks. Oluline on, et vähemalt lühiajaliselt läheks hästi. Saad oma preemiad kätte, aga see, et su tegevus pikas perspektiivis viib firma pankrotti, ei oma sulle finantsiliselt erilist tähtsust.
Siit tekib küsimus, kuidas see on võimalik. Ettevõtete omanike vaatenurgast peaks see olema ju absurdne - premeerida firma põhjaajajaid. See on aktsionäride raha, mida põletatakse.
Siin tuleb mängu idee, mida on väljendanud John Bogle, kes on Vanguard nimelise varahaldusettevõtte asutaja USAs ning maailma esimese indeksifondi asutaja. Bogle nimelt toob välja (nt siin), et börsidel on pikaajaline investeerimine asendunud lühiajalise spekuleerimisega. 2009. aastal oli keskmine aktsia käive USA börsil 250% (ehk iga börsil noteeritud aktsia vahetas aasta jooksul omanikku 2.5 korda), 30 aastat tagasi oli see 21%.
See tähendab, et investorid ei hoia aktsiaid väga pikalt ning seetõttu puudub neil ka huvi ettevõtete pikaajalise käekäigu suhtes. Oluline on ainult viimase kvartali tulemus, tehakse panuseid sellele ning järgmisel hetkel müüakse aktsiad juba järgmisele omanikule. Selline lühiajaline perpektiiv investorite poolelt on toonud kaasa selle, et juhtroll ettevõtete käekäigu üle on liikunud praktiliselt täielikult aktsionäride käest ettevõtete juhtide kätte.
See jälle omakorda on kaasa toonud tohutu hüppe ettevõtete juthidele makstavates tasudes (kuna pole pikaajalisi investoreid, kes sellele vastu astuksid). 1980. aastal ületas keskmise ettevõtte juhi töötasu USAs keskmise töötaja palka 42 korda. Praegu on keskmise töötaja palk keskmise ettevõtte juhi teenistusest juba 400 korda väiksem.
Lähtuvalt sellest, et pole pikaajalisi aktsionäre, on ka ettevõtete juhtkonnad keskendunud väga lühiajalisele perspektiivile - tuleb võtta suuri riske ning maksimeerida kõige lähema kvartali kasum. Tuleb maksta endale (ja olulisematele kasumitekitajatele) selle eest hiigelpreemiat ning mitte huvituda sellest, mis saab ettevõttest pikas perspektiivis. Kui ettevõttega peaks ka halvasti minema, siis juba väljamakstud preemiaid keegi ära ei võta pluss juhtkonnal on üldiselt lepingusse kirjutatud ka korralik lahkumishüvitis, mille suurus üldiselt ei sõltu sellest, mis asjaoludel ettevõttest lahkutakse.
teisipäev, 16. november 2010
teisipäev, 2. november 2010
Rahaasjade seis, osa 2
Natuke siis minu puhasväärtuse muutustest viimastel aastatel. Nagu altpoolt graafikult näha, tabas majanduskriis ka mind 2008. aastal üsna valusalt. Minu varade puhasväärtus langes tol aastal 61.2%. Ehk et enam kui pool kadus. Peab küll ütlema, et oma "süü" on siin ka korteri ostmisel tol aastal. Kuna kandsin korteri ostul makstud omafinantseeringu kohe kuludesse, siis vähendas see ka märkimisväärselt minu puhasväärtust.
Aga ka ilma korteri ostuta oleks mu puhasväärtus 2008. aastal langenud enam kui kolmandiku. Eelmisel aastal toimus küll korralik taastumine (+85.4%) - õnnestus palgast korralikult säästa, investeeringute väärtus tõusis jne. Samas isegi see tõus ei suutnud tagasi teha 2008. aastal saadud kaotust.
Aga põdeda ei maksa. Elu ongi selline. Mõnikord läheb hästi. Mõnikord läheb halvasti.
Ainus õppetund mulle selles languses on, et mul oli natuke liiga palju liiga riskantseid investeeringuid - portfell oli kaldu Venemaa aktsiatesse tehtud investeeringutesse. Tol hetkel tundus see tark mõte - 2008 esimesel poolaastal, kui arenenud turgudel aktsiate hinnad kukkusid mõnusa hooga, siis Vene aktsiad rühkisid ikka ülespoole. Tol hetkel tundus, et äkki Venemaast läheb arenenud turgude võlakriis mööda. Tagantjärgi võib muidugi öelda, et nii ei läinud. Aga see on mul teadlik valik, et ma osa oma varadest panen riskantsematesse arenevate turgude aktsiatesse - tõusupotentsiaal on seal suur, aga peab arvestama, et kui tuleb tagasilöök, siis on verelaskmine üldiselt korralik.
Aga ka ilma korteri ostuta oleks mu puhasväärtus 2008. aastal langenud enam kui kolmandiku. Eelmisel aastal toimus küll korralik taastumine (+85.4%) - õnnestus palgast korralikult säästa, investeeringute väärtus tõusis jne. Samas isegi see tõus ei suutnud tagasi teha 2008. aastal saadud kaotust.
Aga põdeda ei maksa. Elu ongi selline. Mõnikord läheb hästi. Mõnikord läheb halvasti.
Ainus õppetund mulle selles languses on, et mul oli natuke liiga palju liiga riskantseid investeeringuid - portfell oli kaldu Venemaa aktsiatesse tehtud investeeringutesse. Tol hetkel tundus see tark mõte - 2008 esimesel poolaastal, kui arenenud turgudel aktsiate hinnad kukkusid mõnusa hooga, siis Vene aktsiad rühkisid ikka ülespoole. Tol hetkel tundus, et äkki Venemaast läheb arenenud turgude võlakriis mööda. Tagantjärgi võib muidugi öelda, et nii ei läinud. Aga see on mul teadlik valik, et ma osa oma varadest panen riskantsematesse arenevate turgude aktsiatesse - tõusupotentsiaal on seal suur, aga peab arvestama, et kui tuleb tagasilöök, siis on verelaskmine üldiselt korralik.
reede, 29. oktoober 2010
MBS, CDO ja muud huvitavad lühendid
Panen järgneva rohkem enda jaoks kirja, et teine kord oleks hea koht, kust järgi vaadata. Aga kui kellelegi veel kinnisvaralaenudel põhinevad võlakirjad ja CDOd ja USA võlakriis huvi pakuvad, siis lugege edasi:) Natuke teadmisi raamatust The Big Short: Inside the Doomsday Machine ja mujalt.
Kinnisvaralaenul põhinevaid võlakirju (Mortgage Backed Security - MBS) tehakse põhimõtteliselt nii, et ostetakse kokku hulk kinnisvaralaene, paketeeritakse nad kokku ja emiteeritakse võlakiri või võlakirjad, mis põhinevad nende kinnisvaralaenude rahavoogudel ning võlakirjad müüakse investoritele. Selle kinnisvaralaenude kogumiku pealt üldiselt antakse välja mitu võlakirja ehk moodustatakse mitu tranche'i. Kõik võlakirjad põhinevad kõigil tagatiseks olevatel kinnisvaralaenudel, kuid iga tranche'i võlakirjal on erinevad õigused rahavoogudele ning erinev intressimäär. Põhimõte on siis selles, et erineva tranche'i võlakirjad on erineva riskiga.
Kõige madalam tranche teenib kõige kõrgemat intressi, kuid kui mõni võlakirja tagatiseks olev kodulaen jääb tagasi maksmata, siis sellest tuleneva kahju kannavad just selle kõige riskantsema ja kõrgema intressimääraga tranche'i omanikud. Kõige kõrgema tranche'i omanikud teenivad kõige madalamat intressi ning nendeni jõuavad aluslaenudelt tekkivad kahjud kõige hiljem. Ehk kui võlakirjade tagatiseks olevad kodulaenud üksteise järel hapuks lähevad, siis hakatakse neid kahjusid järjest jaotama - kõigepealt saavad kahju madalamate tranche'ide omanikud ning kõige viimasena kõrgemate tranche'ide omanikud.
Positiivsete sündmuste ehk kodulaenudelt laekuvate instressidega on vastupidi - esmalt makstakse intressid välja kõrgemate tranche'id omanikele ning kui nende osa on makstud, siis järjest madalamatele tranche'idele.
Igale tranche'ile taotletakse ka reitinguagentuuride (Moody's, S&P, jne) poolt võlareiting. Kõige kõrgem tranche on enamasti reitinguga AAA ehk kõrgeima võimaliku krediidireitinguga. Madalaim on tihti mitte investeerimisjärgu reitinguga või hoopis ilma reitinguta. Ning vahepealsed tranche'id siis vahepealse reitinguga.
AAA reitingut peetakse üldiselt kinnituseks, et tegemist on laenuga, mille hapuksmineku tõenäosus on praktiliselt olematu. Kriisi tipul paraku kaotasid oma väärtuse mitte ainult reitinguta ja madala reitinguga võlakirjad, vaid massiliselt muutusid väärtuseks ka AAA reitinguga võlakirjad.
Reitinguagentuurid üritasid seepeale küll väita, et nende reitinguid on valesti mõistetud. Nende väitel AAA reiting ei tähenda üldse seda, et tegemist on kindla investeeringuga, vaid reitingut tuleks vaadata kui suhtelist näitajat ehk et AAA reitinguga võlakiri on vähem riskantne kui nt BBB reitinguga võlakiri. See tundub muidugi mannetu vabandus, sest kui reitingud tõesti seda näitavad, siis on need täiesti kasutud, sest sellest, milline võlakirjadest on rohkem ja milline vähem riskantne, on ka ilma igasuguse reitinguta arusaadav.
Asi läks MBSidest samm keerulisemaks ja põnevamaks siis, kui moodustati uus instrument, mis ei koosnenud enam otseselt kinnisvaralaenudest vaid nendest ülalnimetatud MBSidest, mis juba ise koosnesid laenudest. Selline instrument on Collateralized Debt Obligation (CDO).
CDO toimib põhimõtteliselt täpselt samuti nagu MBS - luuakse üks eraldiseisev ilma iseseisva majandustegevuseta ettevõte (USAs Special Purpose Entity - SPE), mis ostab kokku hulga MBSe (või ka muid võlakirju või laene). Teiselt poolt emiteerib ettevõte võlakirju, mis põhinevad nendelt MBSidelt laekuvatel rahavoogudel.
Tragikoomiliseks teeb asja see, et vähemalt buumiajal käis asi tihti nii, et CDOsid moodustati tihti madalama reitinguga, nt BBB reitinguga MBSi tranche'idest. Moodustati siis jällegi mitu võlakirja erineva riskitasemega. Ja üllatus-üllatus, reitinguagentuurid andsid rämpslaenudel põhinevatest rämpsvõlakirjadest moodustatud rämpsvõlakirjade kõrgemale tranche'ile (mis tihti moodustas 80% kogu CDO mahust) jälle kõrgeima ehk AAA reitingu. Niimoodi rämpslaene mitmekordselt ümber ja ümber paketeerides õnnestus praktiliselt kogu algselt kokku ostetud rämpslaenude komplekt kõrgeima krediidireitinguga võlakirjadeks moondada.
Kuna MBSid ja CDOd koosnesid tihti rämpslaenudest ja alati oli mitu erineva riskitasemega tranche'i, siis võiski juhtuda nii, nagu paar sissekannet tagasi toodud näide, kus madalama tranche'i võlakirja väärtus langes nulli juba juhul, kui võlakirjade tagatiseks olevast kodulaenude hulgast oli hapuks läinud vaid 8%. Kui hapuks läks rohkem laene, siis hakkasid kahju kandma juba kõrgemate tranche'ide omanikud. Ning kui tagasi maksmata jäi suurem osa tagatiseks olevatest laenudest, siis said kahju juba kõigi tranche'ide, ka kõrgeimate, omanikud. Ostes kindlustust (ehk Credit Default Swape - CDS) just madalamate tranche'ide peale, oli kriisi ajal laenude hapuks minnes võimalik panustatud raha mitmekordselt tagasi teenida.
CDSe müüvad üldiselt kindlustusseltsid - CDS on põhimõtteliselt kindlustus mingi konkreetse võlakirja hapuksminemise vastu. Kusjuures, kui CDSi kasutatakse spekuleerimiseks, siis ei pruugi CDSi ostjal ega müüjal olla absoluutselt mitte mingit isiklikku seost laengua, millele CDS osteti. Sisuliselt see on siis sama, kui mina ostaksin kindlustuse selle vastu, et nt naabri-Jüri ei suuda oma korterilaenu tagasi maksta. Kui naabri-Jüriga läheb halvasti ja laen jääb tagasi maksmata, on CDSi müüja kohustatud tema tagasimaksmata jäänud laenujäägi suuruse summa mulle välja maksma. Kusjuures õnnetu Jüri ise ei teaks kogu sellest minu ja CDSi müüja vahelisest tehingust midagi. Ja sellise CDSi omamise eest peaksin mina CDSi müüjale maksma makseid laenu lõppemiseni või kahjutasu väljamaksmiseni.
Ja kuna CDS käitub ka ise võlakirja sarnaselt - CDSi ostja maksab regulaarseid makseid nagu võlakirja emiteerija intresse - kasutati neid tihti võlakirjade asemel CDOde moodustamiseks. Ühest ainsast kliendile antud kodulaenust võis seega saada lõpmatu hulga väärtpabereid - kõigepealt MBS, siis sellest tehtud CDO, siis veel omakorda CDOdest tehtud uus CDO, siis kõigile nende väärtpaberitele tehtud CDSid, nendest CDSidest tehtud CDOd, jne jne. Ja kõigi nende põnevate lühenditega väärtpaberite moodustamise ning üksteisele müümisega tegeleb tuhandeid inimesi, teenides sellelt miljoneid dollareid.
Finantsmaailm on ikka põnev:)
Kinnisvaralaenul põhinevaid võlakirju (Mortgage Backed Security - MBS) tehakse põhimõtteliselt nii, et ostetakse kokku hulk kinnisvaralaene, paketeeritakse nad kokku ja emiteeritakse võlakiri või võlakirjad, mis põhinevad nende kinnisvaralaenude rahavoogudel ning võlakirjad müüakse investoritele. Selle kinnisvaralaenude kogumiku pealt üldiselt antakse välja mitu võlakirja ehk moodustatakse mitu tranche'i. Kõik võlakirjad põhinevad kõigil tagatiseks olevatel kinnisvaralaenudel, kuid iga tranche'i võlakirjal on erinevad õigused rahavoogudele ning erinev intressimäär. Põhimõte on siis selles, et erineva tranche'i võlakirjad on erineva riskiga.
Kõige madalam tranche teenib kõige kõrgemat intressi, kuid kui mõni võlakirja tagatiseks olev kodulaen jääb tagasi maksmata, siis sellest tuleneva kahju kannavad just selle kõige riskantsema ja kõrgema intressimääraga tranche'i omanikud. Kõige kõrgema tranche'i omanikud teenivad kõige madalamat intressi ning nendeni jõuavad aluslaenudelt tekkivad kahjud kõige hiljem. Ehk kui võlakirjade tagatiseks olevad kodulaenud üksteise järel hapuks lähevad, siis hakatakse neid kahjusid järjest jaotama - kõigepealt saavad kahju madalamate tranche'ide omanikud ning kõige viimasena kõrgemate tranche'ide omanikud.
Positiivsete sündmuste ehk kodulaenudelt laekuvate instressidega on vastupidi - esmalt makstakse intressid välja kõrgemate tranche'id omanikele ning kui nende osa on makstud, siis järjest madalamatele tranche'idele.
Igale tranche'ile taotletakse ka reitinguagentuuride (Moody's, S&P, jne) poolt võlareiting. Kõige kõrgem tranche on enamasti reitinguga AAA ehk kõrgeima võimaliku krediidireitinguga. Madalaim on tihti mitte investeerimisjärgu reitinguga või hoopis ilma reitinguta. Ning vahepealsed tranche'id siis vahepealse reitinguga.
AAA reitingut peetakse üldiselt kinnituseks, et tegemist on laenuga, mille hapuksmineku tõenäosus on praktiliselt olematu. Kriisi tipul paraku kaotasid oma väärtuse mitte ainult reitinguta ja madala reitinguga võlakirjad, vaid massiliselt muutusid väärtuseks ka AAA reitinguga võlakirjad.
Reitinguagentuurid üritasid seepeale küll väita, et nende reitinguid on valesti mõistetud. Nende väitel AAA reiting ei tähenda üldse seda, et tegemist on kindla investeeringuga, vaid reitingut tuleks vaadata kui suhtelist näitajat ehk et AAA reitinguga võlakiri on vähem riskantne kui nt BBB reitinguga võlakiri. See tundub muidugi mannetu vabandus, sest kui reitingud tõesti seda näitavad, siis on need täiesti kasutud, sest sellest, milline võlakirjadest on rohkem ja milline vähem riskantne, on ka ilma igasuguse reitinguta arusaadav.
Asi läks MBSidest samm keerulisemaks ja põnevamaks siis, kui moodustati uus instrument, mis ei koosnenud enam otseselt kinnisvaralaenudest vaid nendest ülalnimetatud MBSidest, mis juba ise koosnesid laenudest. Selline instrument on Collateralized Debt Obligation (CDO).
CDO toimib põhimõtteliselt täpselt samuti nagu MBS - luuakse üks eraldiseisev ilma iseseisva majandustegevuseta ettevõte (USAs Special Purpose Entity - SPE), mis ostab kokku hulga MBSe (või ka muid võlakirju või laene). Teiselt poolt emiteerib ettevõte võlakirju, mis põhinevad nendelt MBSidelt laekuvatel rahavoogudel.
Tragikoomiliseks teeb asja see, et vähemalt buumiajal käis asi tihti nii, et CDOsid moodustati tihti madalama reitinguga, nt BBB reitinguga MBSi tranche'idest. Moodustati siis jällegi mitu võlakirja erineva riskitasemega. Ja üllatus-üllatus, reitinguagentuurid andsid rämpslaenudel põhinevatest rämpsvõlakirjadest moodustatud rämpsvõlakirjade kõrgemale tranche'ile (mis tihti moodustas 80% kogu CDO mahust) jälle kõrgeima ehk AAA reitingu. Niimoodi rämpslaene mitmekordselt ümber ja ümber paketeerides õnnestus praktiliselt kogu algselt kokku ostetud rämpslaenude komplekt kõrgeima krediidireitinguga võlakirjadeks moondada.
Kuna MBSid ja CDOd koosnesid tihti rämpslaenudest ja alati oli mitu erineva riskitasemega tranche'i, siis võiski juhtuda nii, nagu paar sissekannet tagasi toodud näide, kus madalama tranche'i võlakirja väärtus langes nulli juba juhul, kui võlakirjade tagatiseks olevast kodulaenude hulgast oli hapuks läinud vaid 8%. Kui hapuks läks rohkem laene, siis hakkasid kahju kandma juba kõrgemate tranche'ide omanikud. Ning kui tagasi maksmata jäi suurem osa tagatiseks olevatest laenudest, siis said kahju juba kõigi tranche'ide, ka kõrgeimate, omanikud. Ostes kindlustust (ehk Credit Default Swape - CDS) just madalamate tranche'ide peale, oli kriisi ajal laenude hapuks minnes võimalik panustatud raha mitmekordselt tagasi teenida.
CDSe müüvad üldiselt kindlustusseltsid - CDS on põhimõtteliselt kindlustus mingi konkreetse võlakirja hapuksminemise vastu. Kusjuures, kui CDSi kasutatakse spekuleerimiseks, siis ei pruugi CDSi ostjal ega müüjal olla absoluutselt mitte mingit isiklikku seost laengua, millele CDS osteti. Sisuliselt see on siis sama, kui mina ostaksin kindlustuse selle vastu, et nt naabri-Jüri ei suuda oma korterilaenu tagasi maksta. Kui naabri-Jüriga läheb halvasti ja laen jääb tagasi maksmata, on CDSi müüja kohustatud tema tagasimaksmata jäänud laenujäägi suuruse summa mulle välja maksma. Kusjuures õnnetu Jüri ise ei teaks kogu sellest minu ja CDSi müüja vahelisest tehingust midagi. Ja sellise CDSi omamise eest peaksin mina CDSi müüjale maksma makseid laenu lõppemiseni või kahjutasu väljamaksmiseni.
Ja kuna CDS käitub ka ise võlakirja sarnaselt - CDSi ostja maksab regulaarseid makseid nagu võlakirja emiteerija intresse - kasutati neid tihti võlakirjade asemel CDOde moodustamiseks. Ühest ainsast kliendile antud kodulaenust võis seega saada lõpmatu hulga väärtpabereid - kõigepealt MBS, siis sellest tehtud CDO, siis veel omakorda CDOdest tehtud uus CDO, siis kõigile nende väärtpaberitele tehtud CDSid, nendest CDSidest tehtud CDOd, jne jne. Ja kõigi nende põnevate lühenditega väärtpaberite moodustamise ning üksteisele müümisega tegeleb tuhandeid inimesi, teenides sellelt miljoneid dollareid.
Finantsmaailm on ikka põnev:)
neljapäev, 28. oktoober 2010
Pensioni II samba fondi vahetamisest
31. oktoober on viimane hetk avalduse esitamiseks, et vahetada järgmise aasta algusest oma pensioni II samba fondi või suunata maksed uuest aastast uude fondi. Mul on paar mõtet sel teemal.
Üldiselt kipuvad inimesed lähtuma investeeringute valikul konkreetse investeeringu mineviku tootlusest. See on ka loogiline, sest tootlus on see, mis meid investeeringu juures huvitab ning mineviku tootluste vaatamine on kõige lihtsam viis fonde omavahel võrrelda.
Peab aga ütlema, et mineviku tootlusel ei ole praktiliselt mingit seost fondi tootlusega tulevikus. Arvata, et mineviku kõrge tootlus tagab kõrge tootlikkuse tulevikus, on naiivne. Küll ja küll on ajaloos näiteid, kus pikki aastaid kõrgeid tootlusi näidanud fondid on ühel hetkel põrmu varisenud. Ühesõnaga, mineviku tootluse alusel fondi valimine, analüüsimata fondi investeeringuid ja investeerimispõhimõtteid, on minu hinnangul samaväärne fondi valimisega suvaliselt. Kuigi inimestele meeldib ette kujutada, et nad on kõrgema mineviku tootlusega fondi valides teinud teadliku otsuse, on see minu hinnangul siiski samaväärne sellega, kui silmad kinni näpp fondide tabeli peale asetada ja valida fond, millele näpp langes.
Pensionifondi vahetamisel saab olla minu arvates neli loogilist põhjendust.
Esiteks valida fond, mille investeerimisstrateegiat on investor analüüsinud, tal on fondijuhiga sarnane nägemus ning ta usub, et fond jätkab ettenähtavas tulevikus valitud strateegiaga. See eeldab muidugi, et inimene jälgib ka tulevikus aktiivselt fondi tegevust ning kui fondijuhi ja investori nägemused ja tegevused lahknevad või fondijuht vahetub, siis ka investor tegutseb aktiivselt. Ehk vahetab fondi. Valdav enamus inimesi ilmselgelt seda aktiivse analüüsimise ja jälgimise teed valmis minema ei ole.
Teine variant on fondidele põhjalikku analüüsi mitte teha ja lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist ehk jagada investeeringud mitme fondi vahel. Nt koguda oma pensionimakseid 5 aastat ühte fondi, 5 aastat järgmisesse jne jaotades oma vahendid 2 või 3 või 4 fondi vahel. Seejuures siis mitte oma osakuid vahetades, vaid makseid ümber suunates, nii et vahendid on lõpuks mitmes eri fondis. Ning sellist maksete ümberlülitamist fondide vahel pole mõtet teha väga tihti - pikaajalise investeeringu nagu pensioni II samba puhul pigem 5 või isegi 10 aasta tagant.
Kolmas variant on valida sarnase riskitasemega fondide hulgast madalaimate tasudega fond. Niipalju kui mina olen lugenud, on uuringutega tõestatud, et fondi tasude ja tootluse vahel on otsene seos - mida madalamad tasud, seda kõrgem pikaajaline tootlus ja vastupidi.
Neljas põhjus on vahendite suunamine riskantsemast fondist vähemriskantsemasse pensioniea lähenedes.
Üldiselt kipuvad inimesed lähtuma investeeringute valikul konkreetse investeeringu mineviku tootlusest. See on ka loogiline, sest tootlus on see, mis meid investeeringu juures huvitab ning mineviku tootluste vaatamine on kõige lihtsam viis fonde omavahel võrrelda.
Peab aga ütlema, et mineviku tootlusel ei ole praktiliselt mingit seost fondi tootlusega tulevikus. Arvata, et mineviku kõrge tootlus tagab kõrge tootlikkuse tulevikus, on naiivne. Küll ja küll on ajaloos näiteid, kus pikki aastaid kõrgeid tootlusi näidanud fondid on ühel hetkel põrmu varisenud. Ühesõnaga, mineviku tootluse alusel fondi valimine, analüüsimata fondi investeeringuid ja investeerimispõhimõtteid, on minu hinnangul samaväärne fondi valimisega suvaliselt. Kuigi inimestele meeldib ette kujutada, et nad on kõrgema mineviku tootlusega fondi valides teinud teadliku otsuse, on see minu hinnangul siiski samaväärne sellega, kui silmad kinni näpp fondide tabeli peale asetada ja valida fond, millele näpp langes.
Pensionifondi vahetamisel saab olla minu arvates neli loogilist põhjendust.
Esiteks valida fond, mille investeerimisstrateegiat on investor analüüsinud, tal on fondijuhiga sarnane nägemus ning ta usub, et fond jätkab ettenähtavas tulevikus valitud strateegiaga. See eeldab muidugi, et inimene jälgib ka tulevikus aktiivselt fondi tegevust ning kui fondijuhi ja investori nägemused ja tegevused lahknevad või fondijuht vahetub, siis ka investor tegutseb aktiivselt. Ehk vahetab fondi. Valdav enamus inimesi ilmselgelt seda aktiivse analüüsimise ja jälgimise teed valmis minema ei ole.
Teine variant on fondidele põhjalikku analüüsi mitte teha ja lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist ehk jagada investeeringud mitme fondi vahel. Nt koguda oma pensionimakseid 5 aastat ühte fondi, 5 aastat järgmisesse jne jaotades oma vahendid 2 või 3 või 4 fondi vahel. Seejuures siis mitte oma osakuid vahetades, vaid makseid ümber suunates, nii et vahendid on lõpuks mitmes eri fondis. Ning sellist maksete ümberlülitamist fondide vahel pole mõtet teha väga tihti - pikaajalise investeeringu nagu pensioni II samba puhul pigem 5 või isegi 10 aasta tagant.
Kolmas variant on valida sarnase riskitasemega fondide hulgast madalaimate tasudega fond. Niipalju kui mina olen lugenud, on uuringutega tõestatud, et fondi tasude ja tootluse vahel on otsene seos - mida madalamad tasud, seda kõrgem pikaajaline tootlus ja vastupidi.
Neljas põhjus on vahendite suunamine riskantsemast fondist vähemriskantsemasse pensioniea lähenedes.
kolmapäev, 27. oktoober 2010
USA laenukriisist
Loen parajasti raamatut, mis räägib sellest, kuidas käivitus USAs kinnisvara- ja laenukriis. Raamat on "The Big Short: Inside the Doomsday Machine", autor Michael Lewis. Tegemist on väga hea raamatuga. See seletab huvitavalt, lihtsalt ja arusaadavalt, mis USAs kriisi käivitas ja kuidas mitmed inimesed laenukriisi kättejõudmisele panustades miljardeid dollareid teenisid.
See on tegelikult päris hoomamatult uskumatu, kui kaugele läks laenubuum USAs. Kui meil siin kriisi eel ja ajal topiti uksest ja aknast SMS laenu, siis see kahvatub selle kõrval, milliseid laene määriti pähe USA vaestele ja töötutele. Kõige markantsema näitena tuuakse raamatus laen nimega "the interest-only negative-amortizing adjustable-rate subprime mortgage". Mis maakeeli tähendab siis kõrge riskiga kliendile antud kinnisvaralaenu, kus esimestel aastatel ei pidanud tegema üldse tagasimakseid - kogunenud intress arvestati lihtsalt laenu põhiosale otsa ehk laenujääk suurenes pidevalt. Raamatus öeldakse ka, et ei ole raske arvata, millisele inimesele selline laen võiks meeldida - ilma sissetulekuta inimesele.
Ja miks anti USAs massiliselt selliseid laene inimestele, kes ilmselgelt ei olnud laenukõlbulikud ning suure tõenäosusega ei saanud ka täpselt aru neile antud laenu tingimustest? Aga sellepärast, et laenu väljaandnud panka üldiselt ei huvitanud absoluutselt see, kas inimene oli võimeline laenu ka tagasi maksma või mitte. Nimelt oli USAs massiline komme ühendada suur hulk kinnisvaralaene kokku, moodustada nendest üks võlakiri (mortgage bond) ja müüa see edasi investoritele. Investoritele, kes üldiselt iial ei vaevunud lugema laenuga kaasas käivat üle sajaleheküljelist prospekti. Või siis investoritele, kes kindlustasid ennast olukorra vastu, kus suur hulk võlakirja moodustavatest kinnisvaralaenudest võiks tagasi maksmata jääda.
Selliste kindlustuslepingute (credit default swap) suurim sõlmija oli kindlustusfirma AIG. Firma, mis oli aastaid tegelenud tavaliste, ettevõtete välja antud võlakirjade kindlustamisega olukorra vastu, kus ettevõte pankrotistus. Ning teeninud selle tegevusega aastate jooksul sadu miljoneid või isegi miljardeid kasumit.
Ettevõtte võlakirja kindlustamisega on lugu lihtne - kui võlakirja välja andnud ettevõte läheb pankrotti, peab kindlustusselts kindlustuse võtjale võlakirja väärtuse välja maksma; kui ettevõte ei lähe pankrotti, siis saab kindlustusfirma kindlustuse ostja makstud preemiad endale jätta. Kindlustusfirmad ei mõistnud aga, et kinnisvaralaenude tagatisel antud võlakiri töötab teistmoodi.
Ma ei hakka nende võlakirjade spetsiifikasse laskuma, aga teatud eripärade tõttu võis osade selliste võlakirjade väärtus langeda nullini juba juhul, kui vaid 8% võlakirja koostises olevatest laenudest jäi tagasi maksmata. Ja kui nt võlakiri koosnes valdavas ulatuses laenudest, mis olid antud töötutele või muidu maksevõimetutele inimestele, siis nende laenude hapuksmineku tõenäosus oli väga suur. AIG ja teised kindlustusfirmad aga kindlustasid selliseid laene sama odavalt kui mõne suurfirma väljastatud võlakirju.
Kui laenud mingil hetkel hapuks hakkasid minema, siis oli juba hilja. Selleks hetkeks oli nt AIG kindlustanud selliseid kõrge riskiga võlakirju odava hinnaga juba kümnete kui mitte sadade miljardite dollarite väärtuses. Mis viis lõpuks selleni, et AIG sai 2008-2009 üle 180 miljardi dollari riigiabi pankroti vältimiseks.
See siis selle kohta, millest laenukriis käivitus. Tegelikult keskendub raamat neile inimestele, kes kriisi ette nägid ja ostsid AIGlt ja teistelt kindlustusfirmadelt sadade miljonite dollarite eest kindlustuslepinguid neile kahtlaste väärtustega võlakirjadele ehk siis panustasid kinnisvara- ja võlamulli kokkukukkumisele. Nad teenisid kriisi käivitudes oma panused mitmekordselt tagasi ning tegid nii endast kui nii mõnestki teisest miljonärist seeläbi miljardärid.
Niipalju mõtteid praegu, tegelikult on mul raamat alles poole peal.
See on tegelikult päris hoomamatult uskumatu, kui kaugele läks laenubuum USAs. Kui meil siin kriisi eel ja ajal topiti uksest ja aknast SMS laenu, siis see kahvatub selle kõrval, milliseid laene määriti pähe USA vaestele ja töötutele. Kõige markantsema näitena tuuakse raamatus laen nimega "the interest-only negative-amortizing adjustable-rate subprime mortgage". Mis maakeeli tähendab siis kõrge riskiga kliendile antud kinnisvaralaenu, kus esimestel aastatel ei pidanud tegema üldse tagasimakseid - kogunenud intress arvestati lihtsalt laenu põhiosale otsa ehk laenujääk suurenes pidevalt. Raamatus öeldakse ka, et ei ole raske arvata, millisele inimesele selline laen võiks meeldida - ilma sissetulekuta inimesele.
Ja miks anti USAs massiliselt selliseid laene inimestele, kes ilmselgelt ei olnud laenukõlbulikud ning suure tõenäosusega ei saanud ka täpselt aru neile antud laenu tingimustest? Aga sellepärast, et laenu väljaandnud panka üldiselt ei huvitanud absoluutselt see, kas inimene oli võimeline laenu ka tagasi maksma või mitte. Nimelt oli USAs massiline komme ühendada suur hulk kinnisvaralaene kokku, moodustada nendest üks võlakiri (mortgage bond) ja müüa see edasi investoritele. Investoritele, kes üldiselt iial ei vaevunud lugema laenuga kaasas käivat üle sajaleheküljelist prospekti. Või siis investoritele, kes kindlustasid ennast olukorra vastu, kus suur hulk võlakirja moodustavatest kinnisvaralaenudest võiks tagasi maksmata jääda.
Selliste kindlustuslepingute (credit default swap) suurim sõlmija oli kindlustusfirma AIG. Firma, mis oli aastaid tegelenud tavaliste, ettevõtete välja antud võlakirjade kindlustamisega olukorra vastu, kus ettevõte pankrotistus. Ning teeninud selle tegevusega aastate jooksul sadu miljoneid või isegi miljardeid kasumit.
Ettevõtte võlakirja kindlustamisega on lugu lihtne - kui võlakirja välja andnud ettevõte läheb pankrotti, peab kindlustusselts kindlustuse võtjale võlakirja väärtuse välja maksma; kui ettevõte ei lähe pankrotti, siis saab kindlustusfirma kindlustuse ostja makstud preemiad endale jätta. Kindlustusfirmad ei mõistnud aga, et kinnisvaralaenude tagatisel antud võlakiri töötab teistmoodi.
Ma ei hakka nende võlakirjade spetsiifikasse laskuma, aga teatud eripärade tõttu võis osade selliste võlakirjade väärtus langeda nullini juba juhul, kui vaid 8% võlakirja koostises olevatest laenudest jäi tagasi maksmata. Ja kui nt võlakiri koosnes valdavas ulatuses laenudest, mis olid antud töötutele või muidu maksevõimetutele inimestele, siis nende laenude hapuksmineku tõenäosus oli väga suur. AIG ja teised kindlustusfirmad aga kindlustasid selliseid laene sama odavalt kui mõne suurfirma väljastatud võlakirju.
Kui laenud mingil hetkel hapuks hakkasid minema, siis oli juba hilja. Selleks hetkeks oli nt AIG kindlustanud selliseid kõrge riskiga võlakirju odava hinnaga juba kümnete kui mitte sadade miljardite dollarite väärtuses. Mis viis lõpuks selleni, et AIG sai 2008-2009 üle 180 miljardi dollari riigiabi pankroti vältimiseks.
See siis selle kohta, millest laenukriis käivitus. Tegelikult keskendub raamat neile inimestele, kes kriisi ette nägid ja ostsid AIGlt ja teistelt kindlustusfirmadelt sadade miljonite dollarite eest kindlustuslepinguid neile kahtlaste väärtustega võlakirjadele ehk siis panustasid kinnisvara- ja võlamulli kokkukukkumisele. Nad teenisid kriisi käivitudes oma panused mitmekordselt tagasi ning tegid nii endast kui nii mõnestki teisest miljonärist seeläbi miljardärid.
Niipalju mõtteid praegu, tegelikult on mul raamat alles poole peal.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Rahaasjade seis, osa 1
Vahepealsel ajal minu rahaasjadel just kõige paremini läinud ei ole. 2008 oli minu rahale kõige negatiivsem aasta läbi aegade. See oli esimene aast minu elus, kus ma kulutasin rohkem kui ma samal aastal teenisin. Samuti oli see esimene (ja seni viimane) aasta, kus minu puhasväärtus langes. Ja mitte vähe.
Säästu miinusesse langemist (ehk siis jooksva aasta tulust rohkem kulutamist) 2008. aastal ei saa siiski läbinisti negatiivseks sündmuseks lugeda. Miinus juhtus nimelt eluaseme ostmise tõttu. See oligi üks kulutus (või investeering?), mis oli plaanis seni elu jooksul kogutud raha eest teha.
Korteri ostsin laenuga, omast taskust maksin kohe ära omafinantseeringu. Ning omafinantseeringu kuludesse kandmine säästu miinusesse ajaski. Ilma korteriostuta oleks 2008. aastal sääst brutotöötasust olnud praeguse -35.9% asemel olnud lausa +29% ehk oluliselt rohkem kui mu enda poolt pikaajaliseks eesmärgiks seatud 20%.
See 20% siis tähendab, et keskmiselt tahaks igal aastal säästa ca 20% oma jooksva aasta maksude-eelsest regulaarsest sissetulekust ehk siis brutopalgast. 2009. aastal õnnestus juba peaaegu selle eesmärgi lähedale jõuda, kui säästsin 18.3% tolle aasta töötasust.
Võib tekkida küsimus, et miks üldse korteri omafinantseering kuludesse kanda. Põhimõtteliselt on ju tegemist investeeringuga varasse (korterisse). Nt aktsiatesse paigutatud raha ju ei kirjuta kohe kulusse.
Põhjus on selles, et kuigi ostsin korteri ajal, mil kinnisvarahinnad olid oma tipust juba korralikult langenud, võib tagantjärgi tarkusega öelda, et päris põhja polnud need veel jõudnud. Minu ostetud korteri väärtus ei ole enam sellel tasemel, kui palju mina selle eest maksin. Samas ilma pidevalt kinnisvaraturgu jälgimata on keeruline öelda, kui suur korteri turuväärtus mingil hetkel täpselt ikkagi on. Seetõttu olen läinud lihtsama vastupanu (ja suhteliselt konservatiivset) teed, et vähendan korteri väärtust oma isiklikus bilansis korteri eest makstud summade võrra. St et kandsin kohe kulusse korteri eest tasutud omafinantseeringu, samuti vähendan korteri väärtust igakuiste laenu põhiosamaksete võrra. Kokkuvõttes ma arvan, et korter on mu bilansis suhteliselt õiglaselt hinnatud. Ning kui kunagi peaks tekkima soov korter maha müüa, ei teki sellest ei ootamatut suurt kahjumit ega kasumit (kui just kinnisvara hinnad vahepeal jälle buumima ei hakka).
Puhasväärtuse seisust järgmisel korral.
pühapäev, 24. oktoober 2010
Tere jälle
Sattusin vaatama oma blogi, mida ma alustasin peaaegu kolm aastat tagasi. Ja mille pidamise lõpetasin kaks ja pool aastat tagasi. Mul oli vahepeal juba peaaegu ununenud, et sellist blogi üldse kunagi kirjutasin. Aga vaadates statistikat, ei ole mu kirjutised siiski päris unustusehõlma vajunud - peaaegu iga päev satub siia lehele mõni lugeja.
Oma vanu postitusi üle lugedes peab tunnistama, et olen kirjutanud päris huvitavaid asju:) Kirjas on nii mõndagi, mis tänaseks juba ununenud, aga nüüd uuesti üle lugedes taas meelde tuletatud. Miks küll nii läks, et blogipidamine 2008. aastal pooleli jäi.
Peamine põhjus oli ilmselt pisuke laiskus. Kirjutamine võtab ikkagi märkimisväärselt aega ning kõigi muude tegevuste kõrval, mida teha võiks, on selle aja leidmine keeruline. Või noh, aja leiaks, aga nt pärast tööd väsinuna tuleb tihti mõte, et võiks millegi vähem väsitavamaga tegeleda, kui nt tõsise jutu kirjutamisega.
Samas mingit pidi tunnen ma blogipidamisest ka puudust. Nagu ma ühes ammuses postituses ka ütlesin, et mõtete kirjapanemine aitab mul neid ka enda jaoks selgemaks mõelda. Igasuguseid mõtteid on palju, aga korrastatust nendes vähe. Ideede kirjapanek aitab nende korrastamisele ja olulise ülesleidmisele märkimisväärselt kaasa.
Seda arvestades on vähemalt praegu mõte see blogi vaikselt taas elule äratada. Kindlasti ei saa siin olema väga tihedalt postitusi. Algselt oli idee lisada iga päev midagi. Ilmselt ka see sundus, et peab midagi kirjutama, tappis natuke seda kirjutamisrõõmu. Nüüd endale kirjutamise sageduse osas kindlasti mingeid eesmärke ei sea. Kirjutan siis, kui tuju ja mõni hea mõte tuleb.
Järgmise korrani.
Oma vanu postitusi üle lugedes peab tunnistama, et olen kirjutanud päris huvitavaid asju:) Kirjas on nii mõndagi, mis tänaseks juba ununenud, aga nüüd uuesti üle lugedes taas meelde tuletatud. Miks küll nii läks, et blogipidamine 2008. aastal pooleli jäi.
Peamine põhjus oli ilmselt pisuke laiskus. Kirjutamine võtab ikkagi märkimisväärselt aega ning kõigi muude tegevuste kõrval, mida teha võiks, on selle aja leidmine keeruline. Või noh, aja leiaks, aga nt pärast tööd väsinuna tuleb tihti mõte, et võiks millegi vähem väsitavamaga tegeleda, kui nt tõsise jutu kirjutamisega.
Samas mingit pidi tunnen ma blogipidamisest ka puudust. Nagu ma ühes ammuses postituses ka ütlesin, et mõtete kirjapanemine aitab mul neid ka enda jaoks selgemaks mõelda. Igasuguseid mõtteid on palju, aga korrastatust nendes vähe. Ideede kirjapanek aitab nende korrastamisele ja olulise ülesleidmisele märkimisväärselt kaasa.
Seda arvestades on vähemalt praegu mõte see blogi vaikselt taas elule äratada. Kindlasti ei saa siin olema väga tihedalt postitusi. Algselt oli idee lisada iga päev midagi. Ilmselt ka see sundus, et peab midagi kirjutama, tappis natuke seda kirjutamisrõõmu. Nüüd endale kirjutamise sageduse osas kindlasti mingeid eesmärke ei sea. Kirjutan siis, kui tuju ja mõni hea mõte tuleb.
Järgmise korrani.
Tellimine:
Postitused (Atom)