esmaspäev, 29. juuli 2013

Raamat: The Bogleheads' Guide to Investing

Lugesin mõni aeg tagasi (kui päris aus olla, siis küll juba eelmisel aastal) taas paari investeerimisteemalist raamatut. Panen siia kirja mõningad lõigud, mis sealt silma hakkasid ja olulised tundusid. Esimene raamat on "The Bogleheads' Guide to Investing". Selle on kirjutanud tüübid, kes oma investeerimistegevuses järgivad John Bogle'i väljaöeldud põhimõtteid (nö Boglehead'id). Ma olen Bogle'ist ka varem kirjutanud. Tegemist on väga asjaliku ja common sense investeerimisõpikuga. Tasub küll ära mainida, et raamat on üsna USA keskne, kirjeldades põhjalikult sealsest seadusandlusest tulenevaid võimalusi makse säästa jne.

Allpool siis mõningad nopped raamatust.

  • Alates hetkest kui me oleme piisavalt vanad, et asjadest aru saada, mõjutab ühiskond meid segi ajama sissetulekut ja jõukust. Suur sissetulek ja suured kulutused ei võrdu jõukusega.
  • Kui sa teenid dollari, püüa säästa sellest vähemalt 20 senti. Mõned usinad säästjad püüavad säästa 50 senti igast teenitud dollarist. Mida rohkem sa säästad, seda varem sa oma rahalised eesmärgid saavutad. Miski ei asenda kokkuhoidlikkust. Otsus selle kohta kui palju säästa on kõige tähtsam otsus, mida sa kunagi teed, sest ei ole võimalik investeerida seda, mida sa ei säästa.
  • Kõigil oma vara edukalt kasvatavatel inimestel on üks ühine omadus: nad kulutavad vähem kui teenivad. On kaks meetodit, kuidas saada raha investeerimiseks: sa pead kas teenima rohkem raha või kulutama vähem, kui sa praegu teenid.
  • Muuda endale harjumuseks arvutada vähemalt kord aastas oma varade puhasväärtust. Rahalise vabaduseni viiva tee kaardistamine algab teadmisest, kus sa parajasti asud.
  • Harjumusel osta iga mõne aasta järel uus auto on potentsiaal vähendada sinu tulevast puhasväärtust rohkem kui ühelgi teisel tarbimisharjumusel, sealhulgas krediitkaardivõlal.
  • ETFid (börsil noteeritud fondid) ei sobi investoritele, kes ostavad osakuid väikeste summade kaupa nt nö dollar-cost-averaging põhimõttel, sest iga ostu pealt tuleb maksta maaklerile tehingutasu.
  • Üks suuremaid kingitusi, mida sa saad oma lastele teha, on olla vanas eas finantsiliselt sõltumatu - nii tagad, et sa ei ole neile rahaliseks koormaks.
  • 200 aastat USA aktsiaturgude ajalugu näitab, et pikaajaline trend on üles. Pikas perspektiivis on aktsiaturu tootlus olnud üsna püsiv. Ükskõik millist 50-aastast perioodi vaadata, keskmine inflatsiooniga korrigeeritud aastatootlus on jäänud 5-7% vahele. See tähendab, et kui sa oleksid paigutanud raha korralikult hajutatud aktsiate portfelli ning jätnud selle rahule, oleks sinu investeeringu ostujõud kahekordistunud umbes iga 12 aasta järel.
  • USAs pole olnud ühtegi 15 aasta pikkust perioodi, kus aktsiaturg oleks jäänud miinusesse.
  • Enamus investoreid tunnevad suuremat hirmu kaotuse ees kui rõõmu saavutatud võidust. Eksperimendid on näidanud, et emotsionaalsel tasemel on $100 kaotusest tulenev valu kaks korda tugevam kui nauding $100 võidust. 
  • Me oleme harjunud uskuma, et mida rohkem me millegi eest maksame, seda rohkem me saame. Sorri, aga investeerimisfondide ostmisel asi nii ei käi. Iga dollar, mida me maksame tehingu- ja muude tasudena jm kuludena, võtab ära ühe dollari meie investeeringutest. Seetõttu on kriitilise tähtsusega hoida oma investeerimisega seotud kulud nii madalal kui võimalik.
  • Madalad kulud (tasud) on kõige usaldusväärsem investeerimisfondi tulevase tootluse indikaator.
  • Mineviku tootlust ei saa kasutada tulevase tootluse prognoosimiseks.
  • Investeerimisfondi käive näitab, kui palju on fondijuht aasta jooksul väärtpabereid ostnud ja müünud. Käive 100% näitab, et keskmiselt müüb fondijuht ostetud aktsiad maha 12 kuud pärast ostmist. Käive on kallis, sest fond peab maksma tehingutasusid, aktsiate ostu-müügi spreadi, see tähendab kõrgemaid fondivalitsemistasusid ning tavaliselt suurendab ka makstavaid makse. Uuringud on näidanud, et madala käibega (madalamate kuludega) fondid (nt indeksifondid) saavutavad kõrgema tootluse kui sarnased fondid, millel on kõrge käive (suuremad kulud).
  • On ainult kaks viisi, kuidas saavutada aktsiaturu keskmisest paremat tootlust: kas valides paremaid investeeringuid ja/või ajastades oma investeeringuid paremini. Uuringud näitavad veenvalt, et tõenäosus teha kumbagi neist vähegi järjepidevalt on nii väike, et sellised saavutused võib kirjutada ka juhuse arvele.
  • Inimestel on kalduvus uskuda, et nii nagu asjad on hiljuti olnud, nii on nad jätkuvalt ka lähemas tulevikus (nö recency bias). Kui turg langeb, siis me eeldame, et see langeb edasi ning me müüme. Kui turg tõuseb, siis me eeldame, et see tõuseb edasi ning me ostame juurde. Tulemuseks on, et me müüme aktsiaid sigaodava hinnaga ning ostame neid kellegi käest kõrge hinnaga - kaotades protsessi käigus raha.
  • Kui sul on raskusi investeerimisotsuste tegemisega, siis pea meeles, et investeerimine on nagu korvpall: 100% viskamata jäänud visetest ei taba ka korvi.
  • Asjade edasilükkamine on finantsedu saavutamise suurim vaenlane. Paljud inimesed teevad kehvasid investeerimisotsuseid puhtalt selle pärast, et nad on hõivatud muude teemadega. Nad on liiga hõivatud raha teenimise või kulutamisega, et õppida kuidas rahast kinni hoida ja panna see kasvama.
  • Alusta sellest, et paned kirja oma suurimad rahalised eesmärgid koos kuupäevadega, millal sul raha vaja on. Vaja raha ülikooli jaoks? Kui palju ja millal? Vaja raha uue kodu jaoks? Kui palju ja millal? Vaja raha pensionipõlveks? Kui palju ja millal? Hea planeerimine algab eesmärkide ja tähtaegade seadmisest.
  • Maksa ära oma krediitkaardivõlg ja muud kõrge intressimääraga võlad ning hoidu võlgadest. Tee lihtne varade allokeerimise plaan ja hoia sellest kinni. Säästa süstemaatiliselt osa igast laekuvast palgarahast ning investeeri see vastavalt varade allokeerimise plaanile. Mida varem sa alustad, seda rikkamaks sa saad. Investeeri enamus või kõik oma raha indeksifondidesse. Hoia oma investeerimisega seotud kulud ning maksud madalad. Ära ürita oma investeeringutega turu põhjasid ja tippe tabada. Rebalansseeri vajadusel portfelli investeeringuid varaklasside vahel ning hoia oma plaanist kinni.
  • Ära paiguta raha investeeringutesse, mis sisaldavad endas ka kindlustuse komponenti. Kindlustus on riskide eest kaitsmiseks ja investeerimine on jõukuse kasvatamiseks. Ära aja neid kahte asja segamini ja ära sega neid kokku.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Investeerimisfondidest ja nende tasudest

Viimasel ajal ma olen mõelnud selle peale, et säästetud raha paigutamine investeerimisfondidesse ei ole minu jaoks ikka päris sobiv. Tasud, mis fondide omamise eest maksta tuleb, on meeletud. Samas valdava osa inimeste jaoks on investeerimisfondid jätkuvalt parim vahend investeerimiseks - raha paigutamine fondidesse on lihtne, see ei nõua väga palju aega ega energiat.

Kõige parem variant oleks minimaalsete kuludega indeksifondid (nagu neid pakutakse USAs), aga siin Eestis on selliste fondide kättesaadavus pehmelt öeldes kehv. See on ka paratamatu - kuna indeksifondi kulud on väikesed, siis tähendab see, et mingi arvestatava tulu teenimiseks varahaldusfirma jaoks peavad fondi mahud olema suured. Siin maailmanurgas ei saa ühegi fondi mahud olema väga suured, seega et varahaldusfirmad mingit ennast rahuldavat kasumit teeniks, tuleb neil pakkuda aktiivselt juhitavaid fonde, kust saab võtta vähemalt protsendi-paar valitsemistasu. Mis investori jaoks muidugi tähendab, et sinu tootlus on selle ühe-kahe protsendi võrra aastas väiksem. Mis omakorda pikas perspektiivis tähendab tuhandeid eurosid varahaldurite taskusse liikunud raha ehk sinu jaoks saamata jäänud tulu.

Parim näitaja fondi kulutaseme hindamiseks on fondi kulumäär (ingl. k. expense ratio). Selle arvutamiseks tuleb võtta fondi aastaaruandest fondi tegevuskulud (valitsemistasu, depootasu, tehingutasud, muud kulud) ning jagada aasta keskmise puhasväärtusega.

Arvutasin kulumäära erinevate Eesti fondivalitsejate fondide kohta 2010. aastal. Panin tabelisse Swedbanki, SEB ja LHV fondid. Nii pensionifondid, aktsiafondid kui fondifondid. Info on allpool tabelis. Nagu näha, võtavad Eesti fondivalitsejad aktsiafondidelt tasudena 2.3%-3.4% aastas, fondifondidelt 1.3%-1.7% aastas, pensioni II samba fondidel 1%-3.2% aastas ning pensioni III samba fondidelt 1.1%-1.7% aastas. Ütleme nii, et tasud ei ole väikesed.

Võrdluseks, maailma suurima investeerimisfondi, USA Vanguard Index Fundi kulumäär on 0.18%.

Illustreerimaks kulumäärade erinevuse mõju tootlusele toon ühe näite. Kui nt investeerida 10 000 eurot kümneks aastaks ning turu tootlus antud perioodil on 10% aastas. Fond, mille kulumäär on 2%, toob osakuomanikule tulu keskmiselt 8% aastas. 0.2%-lise kulumääraga fond toob osakuomanikule samasuguse turu liikumise korral tulu keskmiselt 9.8% aastas. 10 000 eurost on esimeses fondis kümne aasta pärast saanud 21 589 eurot ning teises fondis 25 470 eurot. Vahe 3881 eurot. Ja mida pikem on investeerimisperiood, seda suuremaks vahe käriseb.

Minu hinnangul võiks kulumäära avaldamine olla fondidele kohustuslik. Praegu peab selleks ikka päris palju vaeva nägema, et vajalikud numbrid fondide aastaaruannetest üles otsida ja arvutused teha. Kulumäär on minu hinnangul üks olulisemaid näitajaid, mille alusel fonde omavahel võrrelda.


Fondi tüüp Fond Kulumäär 2010
Aktsiafondid SEB Kasvufond 3.41%
Swedbank Kesk-Aasia Aktsiafond 3.27%
Swedbank Ida-Euroopa Kinnisvara Aktsiafond 3.03%
SEB Geneerilise Farmaatsia Fond 2.94%
Swedbank Venemaa Aktsiafond 2.49%
Swedbank Ida-Euroopa Aktsiafond 2.41%
LHV Pärsia Lahe Fond 2.35%
LHV Maailma Aktsiad Fond 2.28%
Fondifondid SEB Aktiivne Fondifond 1.73%
SEB Dünaamiline Fondifond 1.72%
SEB Tasakaalukas Fondifond 1.47%
Swedbank Fondifond 100 1.41%
Swedbank Fondifond 60 1.33%
Swedbank Fondifond 30 1.31%
Pensioni II samba fondid SEB Energiline Pensionifond 3.16%
Swedbank Pensionifond K4 3.00%
LHV Pensionifond XL 2.27%
LHV Pensionifond L 2.21%
SEB Optimaalne Pensionifond 2.09%
LHV Pensionifond M 1.83%
Swedbank Pensionifond K2 1.43%
SEB Progressiivne Pensionifond 1.43%
Swedbank Pensionifond K3 1.39%
LHV Pensionifond S 1.31%
Swedbank Pensionifond K1 1.21%
SEB Konservatiivne Pensionifond 1.00%
LHV Pensionifond XS 0.97%
Pensioni III samba fondid SEB Aktiivne Pensionifond 1.75%
Swedbank Pensionifond V3 1.62%
Swedbank Pensionifond V2 1.53%
Swedbank Pensionifond V1 1.48%
SEB Tasakaalukas Pensionifond 1.29%
LHV Täiendav Pensionifond 1.15%

neljapäev, 20. oktoober 2011

Millistesse aktsiatesse investeerida?

Panen kirja mõned põhimõtted, mida mina vaatan aktsiainvesteeringuid valides.

1. Kõrge omakapitali tootlus madala või olematu võlataseme juures
Ettevõtte edukust näitab püsivalt teenitud korralik - üle 15% - omakapitali tootlus, mis ei ole saavutatud tänu kõrgele võlatasemele. USA kohta on öeldud, et sealsed  börsiettevõtted on läbi ajaloo teeninud keskmiselt ca 12%-list omakapitali tootlust. Ettevõttel on laias laastus võimalik rahastada oma tegevust kahel moel - emiteerides aktsiaid või võttes laenu. Omakapitali tootlust on võimalik väga suureks ajada läbi selle, et hoida omakapital väiksena ning võlgade tase väga kõrgel. See suurendab aktsionäride jaoks aga oluliselt riske - esiteks läheb suur osa teenitavast rahast laenuintresside tasumiseks ning juba väiksemad probleemid majanduses võivad viia ettevõtte sügavasse kahjumisse või isegi pankrotti (isegi kui tulu ei tule, laenuintresse tuleb ikka tasuda). Seega parim on ettevõte, mis suudab näidata püsivalt kõrget omakapitali tootlikkust madala või olematu võlataseme juures. Lisaks omakapitali tootlusele tasub jälgida ka tootlust investeeritud kapitalilt (ROIC - Return on Invested Capital), millest kirjutasin pikemalt siin.

2. Püsiv konkurentsieelis
Selleks, et püsivalt kõrget omakapitali tootlust saavutada, peab ettevõttel olema mingi konkurentsieelis, mida ei ole lihtne kopeerida. Enamasti tähendab see tugevaid kaubamärke, unikaalset ja raskesti kopeeritavat tegevusmudelit ja/või konkrentidest efektiivsemaid protsesse. Maailma tasemel on üheks parimaks näiteks Apple, kes toodab 5-6% maailmas müüdavatest mobiiltelefonidest, aga teenib üle poole mobiilitootjate poolt teenitavast kasumist. Ehk firmal on niivõrd tugev kaubamärk, et kliendid on nõus Apple'i toodete eest maksma oluliselt kõrgemat hinda võrreldes konkureerivate toodetega. Samuti on Apple'il tänu oma turujõule võimalik nõuda oma tarnijatelt väga madalaid hindu.

3. Kõrged kasumimarginaalid
Ettevõtte tugevust näitavad ka kõrged kasumimarginaalid. Näiteks ärikasumi marginaal üle 10%. Kõrge marginaal viitab tugevale konkurentsipositsioonile (kliendid on nõus maksma ettevõtte toodete/teenuste eest kõrget hinda) ja/või heale kulude kontrolli all hoidmise oskusele.

4. Madalad püsikulud
Kuna aeg-ajalt ikka esineb kriise ja raskemaid aegu, siis paremad on ettevõtted, millel on vähe püsikulusid. Püsikulud on sellised kulud, mis ei vähene ja suurene koos käibe kasvu või langusega. Madalate püsikuludega ettevõtetel, vastupidi, iga täiendav euro, mis käibekasvuna saavutatakse, toob koheselt kaasa ka kasumikasvu. Kõrged püsikulud on näiteks kõrge laenukoormaga ettevõtetel (intresse tuleb tasuda vaatamata sellele, kas kliendid tooteid/teenuseid ostavad või mitte) ning palju füüsilist vara vajavatel ettevõtetel (varad amortiseeruvad sõltumata käibe suurusest). Tallinna börsil on kõrgete püsikuludega ettevõtte klassikaliseks näiteks Tallink Grupp. Tallink on võtnud väga palju laenu, et uuendada oma laevaparki. Selle tagajärjel läheb suur osa teenitavast rahast intressikuludeks ja laenude tagasimakseteks. Samuti on üks suuremaid kuluallikaid kasumiaruandes laevade amortisatsioonikulu. See ei ole küll rahaline väljaminek, aga vähendab raamatupidamislikku kasumit. Aktsionäridele üle jääv raha on kõige selle kõrvalt suhteliselt pisku.

5. Usaldusväärne juhtkond
Usaldusväärne juhtkond on selgelt kvalitatiivne näitaja, mida ei ole lihtne mingisse numbrisse kokku võtta. See on tunnetuslik küsimus. Ma ei mõtle siinkohal, et juht peaks olema selline tore ja meeldiv ja suhtumiselt pehmeke. Samas ma kindlasti ei mõtle ka jõhkardit, keda nähes töötajad värisevad.  Pigem mõtlen selle all juhte, kes tunnevad oma äri hästi, kelle ego ei ole suurem kui nende juhitav ettevõte, kes räägivad oma ettevõttest ka aktsionäridele ausalt ja avalalt (mh rasketel aegadel), kes ei ole seotud mingite negatiivsete (mh kriminaalsete) skandaalidega jne. Ehk usaldusväärne juht on selline, kelle puhul sa saad öelda, et sul on hea meel, et ta juhib seda ettevõtet.

6. Õiglasest hinnast odavam aktsia
Eelnevad punktid räägivad sellest, milline on hea ettevõte. Kõik head ettevõtted ei ole aga head investeeringud. Igasuguse tootliku vara (milleks on ka ettevõte ja selle aktsiad) õiglaseks väärtuseks on selle vara poolt tulevikus teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva arvestades vara omanike poolt nõutavat tootlust. Ettevõtte aktsia õiglaseks väärtuseks on seega tulevikus ühe aktsia kohta teenitav tulu, mis on diskonteeritud tänasesse päeva aktsionäride poolt eeldatava tulumääraga (ehk omakapitali hinnaga). Seega heaks investeeringuks on head ettevõtted, mida on võimalik osta nende õiglasest väärtusest odavamalt. See tähendab muuhulgas, et investoril peavad olema raudsed närvid - parimad ostumomendid tekivad languse- ja kriisiaegadel, kui valitseb paanika ja enamus investoreid tahavad aktsiatest lahti saada.

See on kogu investeerimise juures kõige keerulisem punkt. Siinkohal tuleb parafraseerida paari Warren Buffetti öeldud mõtet. Esiteks odavate ettevõtete leidmine ja neisse investeerimine ei ole üle mõistuse keeruline, samas ei ole see ka lihtne. Samuti on see üsna ajamahukas tegevus. Ja teiseks, kui sa ei oska ettevõtte väärtust hinnata ja ei ole oma hinnangutes kindel, siis sa ei peaks selles mängus üldse osalema. Sellisel juhul on sinu jaoks kindlasti õigem otsida madalaimate kuludega (soovitavalt indeksi-)fondid ja paigutada oma raha sinna.

Ma kirjutan kindlasti ühel hetkel siia blogisse oma mõtted ja juhised ettevõtte õiglase väärtuse leidmisel, aga see ei ole teema, mida on võimalik valada ühte lühikesse blogipostitusse. Nagu ma ei väsi kordamast - keda see teema huvitab, leiab kogu vajaliku info ja rohkemgi veel New Yorgi Ülikooli professori Aswath Damodarani kodulehelt - nt tema raamatust The Little Book of Valuation.

kolmapäev, 12. oktoober 2011

Neid ma loen

Inimesed, kelle arvamusi mulle meeldib lugeda ja kelle mõtlemine investeerimisest mulle sobib:

  • Warren Buffett
Kord aastas saab Warren Buffetti mõtteid lugeda Berkshire Hathaway aastaaruandest. Buffettist ma olen siin blogis juba niipalju kirjutanud, et rohkem tema kohta siin ütlema ei hakka.

  • John Bogle
Bogle on varahaldusfirma Vanguard asutaja ning esimese indeksifondi looja. Ta on üle 80 aasta vana, nii et ta väga palju enam sõna ei võta, aga midagi tema blogis aeg-ajalt ikka ilmub. Samuti on tema sealsamas olevad kõned investeerimise teemal väärt lugemist. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid investeerimisteemalisi raamatuid. Bogle'i põhisõnum investoritele on, et parim investeering tavainvestorile on rahapaigutus minimaalsete tasudega indeksifondi. Millega ma täiesti nõustun. Bogle oskab seda seisukohta ka väga hästi põhjendada. Lisaks oma kõnedes ta räägib palju ärieetikast ja kuidas tema hinnangul USAs sellega just kõige paremini praegu ei ole.

  • Aswath Damodaran
Aswath Damodaran on New Yorgi Ülikooli Sterni kolledži ettevõtte rahanduse ja investeeringute väärtuse hindamise professor. Tema kodulehekülg on tõeline kullavaramu kõigile, keda huvitab ettevõtete fundamentaalanalüüs. Ta paneb kodulehele üles praktiliselt kõik, mida ta teeb või kirjutab - loengute webcastid, loengumaterjalid, uurimistööd, presentatsioonid, ettevõtete hindamise mudelid exceli failidena, kord aastas tõmbab  Bloombergist kõigi maailma börsiettevõtete olulisemad fundamentaalandmed jne-jne. Lisaks on ta kodulehele pannud kõik enda kirjutatud raamatud. (Ühes oma loengus põhjendas ta seda kättemaksuga kirjastustele - nimelt tema hinnangul müüvad kirjastused tema raamatuid üle mõistuse kalli hinnaga, samas kui tema saab autoritasudena vaid protsendi-paar raamatu hinnast. Seega kõik raamatud on tema kodulehel olemas, aga samas mitte lihtsasti leitavad (see on selleks, et kirjastustega mitte konflikti sattuda).) Nt tavalistele jaeinvestoritele mõeldes kirjutatud raamat The Little Book of Valuation. Kes vähegi otse aktsiatesse investeerimisega tegeleda tahab, sellel soovitan minimaalselt see raamat läbi lugeda. Samuti on raamatutest üleval näiteks Strategic Risk Taking ja Applied Corporate Finance. Kõik head raamatud. Lisaks peab Damodaran ka blogi.

  • Morgan Housel
Housel kirjutab lehel nimega fool.com. Ei ole küll sama kaliibri mees nagu eelpool nimetatud, aga ta kirjutab pagana hästi. Tema artiklid võtavad lihtsalt ja arusaadavalt kokku, mis toimub USA majanduses ja aktsiaturgudel. Tal on võime asju esitada väga loogiliselt ja näha puude taga metsa. USA majanduse ja turgude teemal suurepärane lugemine.

esmaspäev, 12. september 2011

ROIC - tootlus investeeritud kapitalilt

Üks erakordselt hea näitaja ettevõtte edukuse hindamiseks on tootlus investeeritud kapitalilt (ROIC - Return on Invested Capital). See on sarnane näitaja omakapitali tootlusele (ROE - Return on Equity), aga mõnes mõttes parem. ROEd on ettevõttel võimalik teatud määral manipuleerida, mistõttu ainult ROEd ei saa täiesti eraldiseisvana ettevõtte edu hindamiseks kasutada:
  • näiteks kui ettevõte rahastab oma tegevust suuresti laenude abil ehk omakapitali osakaal ettevõtte kapitalis on suhteliselt väike, siis see enamasti võimendab ROEd, samas aga suur laenukoormus suurendab ettevõtte riske;
  • ROE = puhaskasum / omakapital ning puhaskasumi numbrit on ettevõttel võimalik teatud ulatuses endale sobivas suunas näidata (näiteks kapitaliseerides kulusid, makse optimeerides jne);
  • ülaltoodud ja muudel põhjustel ei ole erinevate ettevõtete ROE'd otseselt võrreldavad.
ROIC elimineerib need puudused. Esiteks mõõdab ROIC kogu ettevõttesse investeeritud kapitali tootlust - seega ei ole oluline, kas ettevõte rahastab ennast peamiselt omanike poolt sisse pandud raha (ehk omakapitali) abil või laenude abil. Teiseks ei oma ROIC arvutuse puhul tähtsust, kuidas ettevõte kulusid käsitleb - näiteks kui ettevõte kapitaliseerib mingid kulud (ehk et ei kanna neid kohe kuludesse, vaid võtab bilansis arvele investeeringuna), siis ühest küljest on küll ettevõtte ärikasum selle võrra suurem, samas on suurem ka bilansis üles võetud vara ja need tasakaalustavad üksteist.

ROIC elimineerib suuresti probleemid, mis tekivad seoses ettevõtete võimalusega kasutada raamatupidamises erinevaid põhimõtteid, erinevaid amortisatsiooninorme, makse optimeerida jne.

Nüüd siis valem:

ROIC = maksude-järgne ärikasum / ettevõttesse investeeritud kapital

Maksude-järgne ärikasum = ärikasum * (1 - tulumaksumäär)

Tulumaksumäärana võiks kasutada riigis kehtivat nominaalset ettevõtte tulumaksumäära, siis on ROIC teiste ettevõtetega paremini võrreldav.

Ettevõttesse investeeritud kapital = ettevõtte koguvarad - intressi mittekandvad lühiajalised kohustused

Intressi mittekandvateks kohustusteks on näiteks ettevõtte võlgnevus tarnijatele, võlad töövõtjatele, ettemaksed jmt.

Mõnikord soovitatakse lisaks intressi mittekandvatele kohustustele varadest maha lahutada ka bilansis olev firmaväärtus ning äritegevuseks mittevajalik raha.

Firmaväärtus (ingl. k. goodwill) tekib ettevõtte bilanssi juhul, kui on üle võetud mõni teine ettevõte. Kui ostuhind oli kõrgem ostetud ettevõtte bilansilisest omakapitalist, siis omakapitali ületav summa tulebki bilansis arvele võtta firmaväärtusena.

Mina soovitan üldjuhul firmaväärtust koguvaradest siiski mitte maha lahutada. Kui ettevõtte bilansis on firmaväärtuse real suur summa (Eestis näiteks Ekspress Grupi bilansist suure osa moodustab Delfi ülevõtmisel tekkinud firmaväärtus) ning selle tõttu ettevõtte ROIC järsult langeb, siis tähendab see ühte kahest:
  • tehtud on halb investeering - teise firma ülevõtmise eest on makstud liiga kõrget hinda;
  • ost ei ole ennast veel ära tasunud, aga juhtkond maksis kõrget hinda ootuses, et kunagi tulevikus hakkab ostetud ettevõte teenima kõrgemat tootlust ja õigustab sellega makstud hinda.
Firmaväärtuse võib arvestusest välja jätta, kui selle tõttu on ROIC ebamõistlikult madal ning juhtkond, kes firmaväärtuse tekke põhjustas, on lahkunud ning pole oodata, et uued juhid sama rumalaid ülevõtmisotsuseid teeksid ehk ülevõtmiste eest liiga palju maksaksid. Konservatiivsem lähenemine on igal juhul firmaväärtust mitte maha lahutada.

Äritegevuseks mittevajaliku raha mahalahutamise kohta ütleks ka nii, et konservatiivsem on see igal juhul arvestusse sisse jätta. Kui ettevõttel on kontol seismas raha, mida ei osata kuskile paigutada, siis tuleks see üldjuhul aktsionäridele tagastada - kas dividendidena või aktsiate tagasiostuna. Kui seda ei tehta, siis ettevõtte ROIC kannatab. Äritegevuseks mittevajamineva rahajäägi võib arvestusest välja jätta, kui soovid teada saada, kui efektiivselt on juhtkond investeerinud kapitali, mis on tõepoolest äritegevusse paigutatud ja mis ei seisa lihtsalt kontol. See näitab, milline on ettevõtte tegelik tulutootmise võime - seda juhul, kui juhtkond otsustaks üleliigse raha aktsionäridele tagastada. Kui rahajääk varadest maha lahutada, on erinevate ettevõtete ROIC näitajad paremini võrreldavad. Samas eeldab see hinnangu andmist selle kohta, kui suurt rahajääki on ettevõttel normaalseks äritegevuseks vaja ning kui suur osa kontodel olevast rahast on nö "üle".

kolmapäev, 24. august 2011

John Bogle'i mõtteid investeerimisest

Kuna olen praegu väga investeerimisteemade lainel, siis jätkan ka siin blogis selle teemaga. Üks investeerimistegelane, kelle mõtted mulle meeldivad, on varahaldusfirma Vanguard asutaja John Bogle. Tema blogi ja viited kõnedele leiab siit.

Mõned mõtted, mis ma olen aja jooksul tema artiklitest ja kõnedest välja noppinud:

  • Ära usalda turuprognoose (ka ekspertide poolt tehtavaid). Nt 2008. aasta algul prognoosisid 12 suuremat Wall Streeti firmat S&P500 indeksi aastalõpu väärtust. Keskmine prognoos oli 1640 punkti. Tegelikult lõpetas S&P500 2008. aasta 903 punktil. Peaaegu kahekordne vahe prognoosiga!
  • Ära kunagi alahinda varade allokatsiooni tähtsust. Ehk et kunagi ei tasu panna kogu raha aktsiatesse. Osa varadest tuleks kindlasti panna võlakirjadesse, et vältida suuri kaotusi aktsiaturgude kukkumise ajal. Näiteks panna võlakirjadesse (või võlakirjafondidesse) protsent varadest, mis võrdub sinu vanusega (nt 40-aastasetlt 40% varadest).
  • Ka pikka aega suurepärast tootlust näidanud investeerimisfondid võivad mingil hetkel teha suure languse.
  • Investeerimine kõigisse turul olevatesse aktsiatesse on kõige kindlam investeerimisstrateegia. Loomulikult ei ole väikeinvestoril võimalik ise osta endale kõigi börsil noteeritud firmade aktsiaid. Küll aga saab väikeinvestor paigutada oma raha indeksifondi, mis teeb just nimelt seda, et ostab kõigi mingisse indeksisse kuuluvate ettevõtete aktsiaid.
  • Paljud uuringud on näidanud, et investeerimisfondi tasude/kulude suurus on parem fondi tootluse prognoosija kui ükskõik milline teine indikaator - madalad tasud on üldiselt otseselt seotud kõrge tootlusega.
  • Pisut lihtsustatult toimib lihtne seaduspära: investorite tootlus = turu tootlus - finantsasutuste tasud. Sellest lihtsast valemist koorub päris mitu olulist järeldust. Siit järeldub näiteks, et on puhtfüüsiliselt võimatu, et aktiivselt juhitud investeerimisfondid ületaksid pidevalt turu tootlust. On võimalik (ja vägagi tõenäoline), et turu tootlust ületavad osad fondid osadel aastatel. Aga püüd ära arvata, milline fond järgmistel aastatel turu tootlust ületab, on lihtsalt põhjendamatu ennustamine.
  • Tagantjärgi tarkusena võib alati öelda, milline fond suutis turu tootlust ületada, aga eeldada, et kui üks fond on mitu aastat järjest ületanud turu tootlust, siis teeb ta seda ka edaspidi, on eksklik. Kuigi fondijuhid ja investorid üldiselt kunagi nii ei arva, on suure tõenäosusega turu tootluse ületamise taga tihti lihtsalt õnn. Isegi sellise investori osas nagu Warren Buffett, kelle investeeringud on turu tootlust ületanud juba mitu aastakümmet järjest, on raske öelda, kas tegemist on suurepärase investeerimisoskusega või lihtsalt õnnega.
  • Pikas perspektiivis veavad finantsinvesteeringute tootlust lihtsad aritmeetikareeglid: aktsiate tootlus on kombinatsioon aktsiate algsest dividenditootlusest pluss kasumikasvu määrast tulevikus. Need faktorid moodustavad 10 protsendipunkti - 5% dividendidest ja 5% kasumikasvust - aktsiate pikaajalisest 10.2%-lisest tootlusest. Kuid kui täna on dividendimäär napp 2% ning kasumikasv prognoosida võrdseks pikaajalise keskmise 5%-ga, siis ootab meid tulevikus ees keskmiselt 7%-line aktsiaturgude tootlus. (Kui aktsiate keskmine P/E suhe tõuseb praeguselt 20-lt ütleme 22-le, siis see lisab tootlusele ühe protsendipunkti, kui P/E langeb 18-le, siis tootlus väheneb ühe protsendipunkti võrra, kui 16-le, siis kahe protsendipunkti võrra.) Jah, aktsiate pikaajaline tootlus minevikus on olnud sellest palju kõrgem, kuid 10%-list ajaloolist tootlust toetas 5%-line dividendimäär.
  • Turgudel on pikaajaline investeerimine asendunud lühiajalise spekuleerimisega. 2009. aastal oli keskmine aktsia käive 250% (ehk iga börsil noteeritud aktsia vahetas aasta jooksul omanikku 2.5 korda), 30 aastat tagasi oli see näitaja 21%.
  • Kuna institutsionaalsed investorid ei hoia aktsiaid väga pikalt, siis puudub neil ka huvi ettevõtete pikaajalise käekäigu suhtes. See tähendab, et juhtroll ettevõtete käekäigu üle on liikunud praktiliselt täielikult aktsionäride käest ettevõtete juhtkondade kätte. See omakorda on kaasa toonud tohutu hüppe ettevõtete juthidele makstavates tasudes (kuna aktsionäride huvi selle kontrollimise vastu puudub). 1980. aastal ületas keskmise ettevõtte juhi töötasu USAs keskmise töötaja palka 42 korda. Praegu on keskmise töötaja palk keskmise ettevõtte juhi teenistusest juba 400 korda väiksem.
Lõpuks ka viide ühele tema väga asjalikule kõnele aktsiaturgude tootlusest ja investeerimisfondide tasudest - The Arithmetic of Mutual Fund Investing is More Important Than Ever.

    pühapäev, 14. august 2011

    Kullast

    Kuld on viimastel aastatel muutunud erakordselt populaarseks varaks, millesse oma raha paigutada. Seda nii maailmas üldiselt kui Eestis. Sel nädalal käis läbi uudis, et Tavidil sai suure ostuhuvi tõttu füüsiline kuld vahepeal suisa otsa.

    Minu arvates sõnad "kuld" ja "investeerimine" ei sobi kokku. Investeerida saab ikkagi ainult tootlikesse varadesse. Hoiused ja võlakirjad maksavad intresse. Ettevõtted pakuvad tooteid ja teenuseid ning teenivad kasumit, mis kajastub pikas perspektiivis ka aktsiahinnas. Samuti maksavad osad ettevõtted dividendi. Kuld ei tee midagi. Kuld ei tooda mingit lisandväärtust. Kuld lihtsalt on. See ei paisu ega erita uusi kullatükke.

    Tootlike varade puhul on võimalik hinnata nende õiglast väärtust. Õiglaseks väärtuseks on vara poolt tulevikus makstavad/teenitavad rahavood, mis on diskonteeritud tänasesse päeva nõutava tulumäära abil. Kuna kuld mingit rahavoogu ei tekita, siis selle väärtust ka sellisel moel võimalik leida ei ole. Mille põhjal öelda, kas $1800 kullauntsi eest on hea hind maksta või mitte? Kui sa toodad kuldehteid, siis sa oskad ehk hinnata, millise kullahinna juures on veel võimalik ehteid kasumlikult maha müüa. Aga kui sa ostad kulda lihtsalt hoidmiseks - siis millise hinnaga veel tasub osta? Kas ükskõik mis hinna eest?

    Mittetootlikusse varasse raha paigutamine (kui sa sellega midagi tootlikku peale ei hakka) on ikkagi puhtakujuline spekuleerimine. Ja sedalaadi spekuleerimine langeb minu silmis "suurema lolli teooria" alla (greater fool theory).

    See tähendab, et kulda paigutatakse raha lootuses, et ükskõik kui kallis see ka parajasti ei ole, siis loodetavasti leidub tulevikus vähemalt üks "veel suurem loll", kes sinu kullakoguse veel kallima hinnaga ära ostab. Sellised hinnamullid lõppevad tavaliselt siis, kui kõik "lollid" on otsa saanud ehk et ei leidu enam kedagi, kes oleks nõus veel kõrgemat hinda maksma. Ja sellele järgneb tavaliselt paanika, kus kõik üritavad raha kaotamise hirmus korraga oma positsioonidest lahti saada.

    Kahjuks on võimatu prognoosida, millal see murdepunkt täpselt kätte jõuab. Võimalik, et kulla hind tõuseb veel. Võibolla kahekordistub. Võibolla kolmekordistub. Võibolla kestab tõus veel aastaid. Kes teab. Igasugune prognoos selles osas on spekulatsioon. Aga hinnamullide ajalugu näitab, et ühel hetkel muusika lõppeb - ja siis jääb ainult loota, et sina ei ole see, kes ilma toolita jääb.

    Referentsiks ka viimase 50 aasta kullahinna graafik.