Warren Buffetti mõtteterad, osa 1

Lisaks Warren Buffetti eluloole olen viimasel ajal lugenud ka Berkshire Hathaway aastaaruandeid, kus Buffett muuhulgas avaldab oma mõtteid aktsiaturgude ja investeerimise kohta. Olen teinud sealt mõned nopped tema põhimõtete kohta. Panen need allpool kirja. Mõned neist on tsitaadid, mõned pikemate juttude kokkuvõtted. Järjekord on suhteliselt suvaline.

• Maksimum, mida kõik omanikud kokku saavad teenida tänasest päevast kuni viimse kohtupäevani, on summa, mida ettevõtted sellel perioodil kokku teenivad. Tõsi, ostes ja müües aktsiad, võib investor A kas tänu tarkusele või õnnele teenida investori B arvelt suurema osa pirukast. Ning jah, kõik investorid tunnevad ennast rikkamana, kui aktsiate hinnad kõrgustesse tõusevad. Aga investor saab väljuda ainult nii, et keegi võtab tema koha. Kui üks investor müüb kallilt, siis teine peab ostma kallilt. Omanike jaoks kokku ei ole mingit võluvitsa, ei mingit rahasadu kosmosest, mis võimaldaks saada oma ettevõtetelt rohkem rikkust, kui need ettevõtted ise toodavad. Tegelikult teenivad omanikud isegi vähem tänu "hõõrdekuludele" ehk tasudele, mis makstakse varahaldajatele, fondivalitsejatele, finantsnõustajatele jne. Ning kuna need kulud on üha suuremad, teenivad aktsionärid tulevikus keskmiselt oluliselt väiksemat tootlust, kui on teenitud minevikus.
• Aktsiaturgude liikumisest. Väike test: kui sa kavatsed süüa kogu elu hamburgereid ja sa ei ole veisekasvataja, siis kas sa sooviksid kõrget või madalat veiseliha hinda? Samuti, kui sa ostad endale aeg-ajalt uue auto, kuid sa ei ole autotootja, siis kas sa eelistaksid kõrgeid või madalaid autohindasid? Need küsimused muidugi vastavad endale ise. Kuid nüüd lõpueksam: kui sa kavatsed olla järgmisel viiel aastal netosäästja, siis kas sa peakid ootama kõrgemat või madalamat aktsiahindade taset sel perioodil? Paljud investorid vastavad sellele valesti. Isegi kui nad ise on veel palju aastaid netosäästjad, on nad elevil, kui aktsiahinnad tõusevad ning rusutud, kui need langevad. Sisuliselt nad rõõmustavad, sest "hamburgerite" hinnad, mida nad varsti ostma hakkavad, on tõusnud. See reaktsioon ei ole üldse loogiline. Ainult need, kes hakkavad lähitulevikus aktsiaid müüma, peaksid olema rõõmsad aktsiahindade tõusu üle.
• Inimesed, kes loodavad sel sajandil teenida aktsiatelt 10% aastas - eeldades, et 2% sellest tuleb dividendidena ja 8% hinnatõusuna - prognoosivad sellega, et Dow tõuseb 2100. aastaks 24 000 000 punktini. Kui su nõustaja räägib sulle aktsiate kahekohalisest tootlusest, seleta talle seda matemaatikat - mitte et ta ennast sellest segada laseks. Tundub, et paljud abistajad (finantsnõustajad) põlvnevad otseselt Alice Imedemaa kuningannast, kes ütles: "Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja." Olge ettevaatlikud libekeelsete abistajate suhtes, kes täidavad teie pea fantaasiatega, täites samas enda taskud tasudega.
• Aktsia- ja võlakirjahindade lühiajalised prognoosid on kasutud. Prognoosid võivad öelda palju prognoosija kohta, kuid need ei ütle mitte midagi tuleviku kohta.
• Buffetti neli põhilist kriteeriumit investeeringute valimisel:
• osta selliste ettevõtete aktsiaid, mille ärist sa aru saad;
• ettevõttel peavad olema soodsad pikaajalised väljavaated;
• ettevõtet juhivad ausad ja kompetentsed inimesed;
• aktsiad on saadaval väga soodsa hinnaga.
• Investeeri ettevõtetesse, mis tegutsevad soodsa tulevikuväljavaatega alal ehk tegevusalal, kus valitseb "taganttuul" mitte "vastutuul".
• Investeeri vähestesse ettevõtetesse. Buffett väldib väikeste positsioonide ostmist paljudes erinevates firmades. Kui sa usud ettevõtte atraktiivsusesse, siis osta korralik kogus.
• Häid ja suuri võimalusi esineb harva. Kui sajab kulda, siis haara ämber mitte sõrmkübar.
• Kaugelt kõige paremad ettevõtted omaniku jaoks on need, mis teenivad kõrget tootlust kapitalilt ja vajavad kasvamiseks vähe lisainvesteeringuid.
• Kogemused ütlevad, et "turnaround'i" sooritamine ehk suurtest raskustest väljatulek õnnestub ettevõtetel harva. Parem on paigutada raha heasse ettevõttesse, mis on ostetud normaalse hinnaga kui kehva ettevõttesse, mis on saadud ülisoodsa hinnaga.
• Paljud ettevõtted mõõdavad oma "rekordtulemusi" ühe aktsia kohta teenitud kasumi põhjal (earning per share - EPS). Seda numbrit pole aga mõtet jälgida. Juhtkonna edukust näitab palju paremini omakapitali tootlus (return on equity - ROE). Kuna ettevõtete omakapital üldiselt pidevalt kasvab (nt jaotamata kasumi tõttu), siis ei ole ka näiteks "rekordilises" EPS'is midagi suurepärast olukorras, kus omakapital kasvas 10%, EPS aga 5%.
• Ettevõtted saavad endale üldiselt sellised aktsionärid, nagu nad ise soovivad ja väärivad. Kui ettevõte keskendub oma mõtlemises ja kommunikatsioonis lühiajalistele tulemustele ning aktsia väärtuse lühiajalise käekäigule, siis teevad seda ka aktsionärid. Kui ettevõte kohtleb investoreid küüniliselt, siis suure tõenäosusega vastavad investorid samaga.
• Buffettile on arusaamatu, miks ettevõtete juhid soovivad, et nende firmade aktsiatega börsil aktiivselt kaubeldaks. Sellega ütleb juhtkond, et nad soovivad, et paljud olemasolevad kliendid loobuksid neist ja asenduksid uutega - ei ole võimalik (mõne erandiga) saada palju uusi omanikke loobumata paljudest vanadest.
• Enamik ettevõte ülevõtmisi sooritatakse ebasoodsa hinnaga. Buffett ostaks suurepärasest ettevõttest pigem 10% hinnaga X kui 100% hinnaga 2X. Enamus ettevõtete juhtkondi eelistab aga just teist varianti. Põhjuseid toob Buffett kolm: liidrid naudivad tegevust ja väljakutseid; enamus organisatsioone hindab oma edukust ja võrdleb ennast teistega pigem käibe kui kasumi suuruse järgi; paljud juhid on liiga enesekindlad ja arvavad et "nende suudlus teeb kärnkonnast printsi".
• Laenamisest. Kahtlemata on mõned inimesed saanud laenatud raha kasutades väga rikkaks. Samas on see olnud ka viis, kuidas jääda väga vaeseks. Kui võimendus töötab, siis see võimendab su võite. Su naine arvab, et sa oled tark ja su naabrid on kadedad. Kuid võimendus tekitab sõltuvust. Väga vähesed inimesed, kes on korra selle imedest kasu teeninud, tõmbuvad tagasi konservatiivsema suuna poole. Nagu me kõik kolmandas klassis õppisime - ja mõned õppisid uuesti 2008. aastal - iga positiivsete numbrite jada, ükskõik kui muljetavaldavate numbritega on tegemist, haihtub, kui korrutada see üheainsa nulliga. Ajalugu näitab, et võimendus toodab liiga tihti nulle, isegi kui seda kasutavad väga targad inimesed.
• Suure laenukoormusega ettevõtetele on laen nagu hapnik. Kui seda on palju, siis selle olemasolu ei märgata. Kui seda aga ei ole, siis on see kõik, mida märgatakse.
• Tõeliselt suurepärasel äril peab olema püsiv "kaitsekraav", mis kaitseb investeeritud kapitalilt teenitavat suurepärast tootlust. Kapitalismi dünaamika tagab selle, et konkurendid üritavad korduvalt rünnata igat "ärikindlust", mis teenib suurt tulu. Seetõttu on muljetavaldav barjäär nagu näiteks madalad kulud (GEICO, Costco) või tugev ülemaailmne kaubamärk (Coca-Cola, Gillette, American Express) ülioluline pikaajalise edu jaoks. Et Buffett soovib, et "kaitsekraav" oleks püsiv, siis see välistab investeerimise tegevusaladele, mida iseloomustab kiire ja pidev muutumine. "Kaitsekraav", mida peab pidevalt uuesti ehitama, ei ole mingil hetkel enam mingi kaitsekraav. Samuti välistab see firmad, mille edu sõltub suurepärasest juhist. Suurepärane juht on tugev pluss, aga kui firma vajab superstaari, et toota ülihäid tulemusi, siis ei saa seda äri ennast pidada väga heaks.
• Üks vana mõttetera: kui keegi, kellel on kogemus, pakub tehingut kellelegi, kellel on raha, siis liiga tihti lõpeb see nii, et see, kellel oli raha, saab kogemuse ja see, kellel oli kogemus, saab raha.
• Ühe-aastaseid tootlusenumbreid ei maksa võtta väga tõsiselt. Miks peaks planeedi poolt päikesele tiiru peale tegemise aeg olema täpselt sünkroonis ajaga, mille jooksul äriotsused ära tasuvad? Buffett soovitab äriedu hindamisel vaadata vähemalt viieaastast perioodi. Punane tuluke peaks põlema minema siis, kui viie aasta keskmine tootlus jääb oluliselt alla Ameerika tööstuse keskmisele omakapitali tootlusele sel perioodil.
• Buffett enda kohta: võite kihla vedada, et ma teen ka tulevikus vigu.
• Üks küsimus, mida Buffett ettevõtet hinnates endalt alati küsib: eeldades, et mul oleks piisavalt kapitali ja oskuslikku tööjõudu, siis kuidas mulle meeldiks selle ettevõttega konkureerida.
• Ettevõte peaks iga jaotamata jäetud kasumidollari kohta kasvatama ettevõtte turuväärtust vähemalt ühe dollari võrra. Kui jaotamata jäetav kasum toob kaasa väiksema kasvu ettevõtte turuväärtuses, siis ei investeeri ettevõtte juhtkond raha efektiivselt ja peaks pigem kasumi dividendidena aktsionäridele välja maksma.
• Valem kõigi finantskasu eesmärgil ostetavate varade hindamiseks on püsinud muutumatuna alates selle sõnastamisest ühe väga targa mehe poolt 600 aastat e.Kr. See oraakel oli Aisopos, kes ütles, et "parem üks lind käes kui kaks põõsas". Seda põhimõtet rakendades on vaja vastata ainult kolmele küsimusele. Kui kindel sa oled, et põõsas on tõesti linnud? Millal nad põõsast välja tulevad ja kui palju neid on? Mis on riskivaba intressimäär? Kui sa oskad vastata neile kolmele küsimusele, siis sa tead põõsa maksimumväärtust ja mitu lindu maksimaalselt võiks põõsa eest pakkuda. Ärge muidugi mõelge sõna-sõnalt lindudest. Mõelge dollaritest.
• Kui Buffett loeb ettevõtete aruandeid, siis ei huvita teda pildid personalist, tehastest või toodetest. Viited EBITDA-le tekitavad temas hirmujudinaid - kas juhtkond arvab, et kapitalikulude eest maksavad hambahaljad? Ta on väga kahtlustav raamatupidamismeetodite suhtes, mis on ebamäärased või segased, kuna see tähendab liiga tihti, et juhtkond üritab midagi varjata. Ja ta ei taha lugeda teateid, mida avalike suhete osakond või konsultant on väljastanud. Ta tahab lugeda hoopis seda, kuidas ettevõtte juht kirjeldab oma sõnadega ettevõttes toimuvat.
• Juhised, mida Buffett annab tema poolt omatavate ettevõtete juhtidele: juhi ettevõtet nagu 1) see kuuluks 100% sinule 2) see oleks praegu ja tulevikus sinu ja su perekonna ainus vara ning 3) sa ei saaks seda ettevõtet müüa või teise ettevõttega ühendada vähemalt ühe sajandi jooksul. Lisaks ütleb Buffett kõigi oma ettevõtete juhtidele, et need ei laseks oma otsuseid vähimalgi määral mõjutada raamatupidamiskaalutlustest.
• Buffett sellest, et nende investeeringute portfell pole ajas palju muutunud: me teeme rohkem raha norsates kui aktiivsed olles. Buffett peab mitteaktiivsust intelligentseks käitumiseks. Ei Buffett ega tema ettevõtete juhid ei hakkaks palavikuliselt müüma oma väga kasumlikke tütarettevõtetteid, sest prognoositakse Föderaalreservi intressimäära väikest muutust või kuna mõni Wall Streeti arvamusavaldaja muutis oma arvamust turust. Miks siis peaks teistmoodi käituma nende suurepäraste ettevõtete osalustega, kus Berkshire'il on vähemusosalus? Avalikesse ettevõtetesse investeerimine ei erine kuigi palju tütarettevõtete ostmise kunstist. Mõlemal juhul sa tahad osta mõistliku hinnaga
  suurepäraste väljavaadete ning võimeka ja ausa juhtkonnaga äri. Pärast seda pead sa ainult jälgima, kas need omadused on säilinud.
• Buffett eelistab ärisid ja tööstuseid, mida tõenäoliselt ei oota ees suured muutused. Põhjus selleks on lihtne: Buffett otsib ärisid, mille puhul ta usub, et peaaegu täiesti kindlalt on ettevõttel tohutu konkurentsieelis veel ka kümne või kahekümne aasta pärast. Kiiresti muutuv tööstusharu võib pakkuda suurte võitude võimalust, kuid see välistab kindluse, mida Buffett soovib. Kodanikuna Buffett tervitab muutusi: uued tooted, innovatiivsed protsessid jmt toovad kaasa elustandardi kasvu ja see on kahtlemata hea. Aga investorina on tema suhtumine kiiresti muutvatesse äridesse sarnane tema suhtumisega kosmose vallutamisse: ta kiidab ettevõtmise heaks, aga eelistaks seda sõitu ise mitte kaasa teha.
• On tõsine probleem, kui suurepärase ettevõtte juhtkond kaldub teest kõrvale, jätab oma suurepärase põhiäri hooletusse, ostes teisi enam-vähem toimivaid või veel halvemaid ärisid. Kui see juhtub, põhjustab see investoritele üldiselt pikaajalisi kannatusi. Selline asi juhtus näiteks aastaid tagasi Coca-Colas ja Gillette'is. (Kas te usuksite, et mõni aastakümme tagasi tegeles Coke krevettide kasvatamisega ning Gillette naftaotsingutega?)
• Enamiku investorite - nii era- kui institutsionaalsete - jaoks on parim viis aktsiaid omada läbi indeksifondi, millel on minimaalsed tasud. Need, kes järgivad seda teed, tagavad endale enamikust investeerimisprofessionaalidest paremad netotulemused (pärast tasusid ja kulusid). Kui sa aga otsustad siiski luua oma portfelli, tasub meeles pidada paari asja. Intelligentne investeerimine ei ole keeruline, kuigi see ei tähenda kaugeltki, et see oleks lihtne. Investor peab oskama valitud ärisid õigesti hinnata. Pane tähele sõna "valitud": sa ei pea olema ekspert iga ettevõtte osas või isegi paljude osas. Sa pead ainult oskama hinnata ettevõtteid oma kopetentsuse piires. Nende piiride ulatus ei ole kuigi tähtis; nende piiride teadmine on aga eluliselt tähtis. Investeerimiseks ei pea sa aru saama beetast, efektiivsetest turgudest, moodsast portfelliteooriast, optsioonide hindamisest või tärkavatest turgudest. On tegelikult isegi parem, kui sa nendest asjadest midagi ei tea. Buffetti arvates piisab investeerimist õppivatele tudengitele ainult kahest kursusest: "Kuidas hinnata ettevõtet" ning "Kuidas mõelda turuhindadest". Sinu kui investori eesmärk peaks olema lihtsalt osta ratsionaalse hinna eest osalus lihtsasti arusaadavast ärist, mis teenib peaaegu kindlalt viie, kümne või kahekümne aasta pärast oluliselt rohkem kasumit kui täna. Aja jooksul sa leiad ainult väga vähe ettevõtteid, mis neile põhimõtetele vastavad - nii et kui sa mõne sellise leiad, siis osta korralik kogus aktsiaid. Sa pead seisma ka vastu kiusatusele nendest põhimõtetest kõrvale kalduda: kui sa ei ole valmis omama aktsiat kümme aastat, siis ära isegi mõtle selle ostmisele kümneks minutiks.

Raamat: The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life

Lõpetasin just raamatu Warren Buffetti elust. Tegemist on ainsa nö ametliku elulooga ehk raamatuga, mille autorile on Buffett andnud spetsiaalselt raamatu jaoks intervjuusid ja rääkinud oma elust. Kõik ülejäänud Buffetti elu ja tegevust kajastavad raamatud on kirjutatud ilma Buffetti enda heakskiidu ja osalemiseta.

Buffettist loodud pilt on selline, et ta on kogu elu olnud täielikult pühendunud väga heade investeeringute otsimisele ja raha tegemisele. Kõik muu on selle ees taandunud. Näiteks jääb raamatust mulje, et ta ei olnud mingi musterisa - laste kasvatamine jäi ikka naise õlule, kuna Buffetti prioriteet oli investeerida ja kasvatada varandust.

Raamatust tuleb minu arust välja, et Buffett on seda tüüpi inimene, kes igal juhul on elus edukas. Ta oli juba lapsena hullult ettevõtlik. Mõtles kogu aeg sellele, kust teenida raha. Väikse poisina ajalehti laiali vedades teenis juba rohkem kui tema kooliõpetajad. 13-aastaselt esitas oma esimese tuludeklaratsiooni. Ajas mingit pinballi masinate äri ja midakõike, kust oli lootust raha teenida. Juba koolipoisina huvitus aktsiatest.

Sarnaselt mõne teise ülirikkaks saanud inimesega on ka Buffett olnud kogu elu ülisäästlik või siis suur kooner (kuidas keegi suhtub). Buffett ei ole kunagi tahtnud ühegi asja eest välja käia rohkem raha kui hädapärast vajalik. Kui naine Buffettilt raha küsis, siis mõnetuhande dollarilise väljamineku puhul Buffett alati ahastas, et kui ta selle raha investeeriks, teeks ta sellest praegu kulutatud mõnest tuhandest paarikümne aastaga mitusada tuhat. Ka nüüd, kus tema varade maht ulatub kümnetesse miljarditesse dollaritesse, on ta ikka väga rõõmus, kui õnnestub mingil üritusel saada endale tasuta golfisärk.

Veel üks huvitav detail on Buffetti söömisharjumused. Need on ülimalt lihtsad. Mitmes kohas on kirjeldatud, kuidas ta on hätta jäänud pidulikel õhtusöökidel, kus a la 7-käigulisest einest on kõik ettepandud taldrikutäied toitu temast puutumata jäänud. Tema tahaks ikka pepsit (hilisemas eas coca-colat, kuna ta on selle firma suuraktsionär) ja hamburgerit või lihtsat lihatükki. Juurvilju ta keeldub söömast. Aasia toidust või muust eksootilisest kraamist rääkimata.

Üks Buffetti oluline iseloomuomadus on ausus. Buffett peab oma mainet ülioluliseks. Ta on tihti öelnud, et maine ülesehitamisele kulub 20 aastat, aga selle hävitamiseks piisab viiest minutist. Tema lihtsuse ja aususe näide näiteks ajast, kui tema väärtpaberipositsioonid ja -tehingud sattusid USA väärtpaberijärelvalve uurimise alla. Buffett läks uurijatega kohtuma üksi, kaks kätt taskus ja rääkis austalt kõik ära, täpselt nii nagu oli (midagi varjata muidugi polnudki). Aga selline käitumine on üliharuldane - taolistele kohtumistele minnakse üldiselt ikkagi advokaatide armeega.

Teine ja üks keerulisemaid hetki Buffetti elus oli aeg, mil ta oli sunnitud asuma investeerimispanga Salomon Brothersi ajutiseks juhiks. Nimelt oli Buffett ostnud Salomoni eelisaktsiaid (firma juhi ettepanekul, kes soovis, et Buffett päästaks Salomoni vaenulike ülevõtjate käest). Salomon aga sattus skandaali, kui selgus, et üks panga võlakirjakaupleja oli USA valitsuse võlakirjade oksjonil esitanud valepakkumisi, et saada Salomonile rohkem võlakirju, kui reeglid ette nägid. Kui juhtkond sellest teada sai, siis ei tegutsetud kuigi otsutavalt - võimudele probleemidest teada ei antud, kauplejat ei vallandatud. Kui aga asi avalikuks tuli, ähvardas valitsus, et Salomonilt võetakse õigus valitsusega tehinguid teha. Õigus jäi alles tänu Buffetti siirale palumisele, et valitsus seda ei teeks, kuna sisuliselt oleks see otsus tähendanud Salomoni pankrotti. Buffett nõustus asuma panga ajutiseks juhiks ja lõi seal korra majja, üritades ellu viia aususe ja läbipaistvuse poliitikat. USA Kongressi ees Salomoni skandaali kohta tunnistusi andes ütles ta, et tema sõnum töötajatele on, et kui keegi teenib pangale kahjumit, on ta mõistev; aga kui keegi kaotab pangale tükikese selle mainest, siis on ta halastamatu.

Buffett on alati olnud meister leidmaks suurepäraseid firmasid, et nende aktsiaid siis soodsa hinnaga kokku osta. Samuti on tähelepanuväärne tema sisemine veendumus oma otsuste paikapidavuse kohta. Teda ei heiduta see, kui turg tema ostetud aktsiaid alla müüb. Vastupidi, see on Buffetti jaoks suurepärane võimalus osta häid aktsiaid odavalt juurde. Selliseid oskusi ja veendumust oma otsuste õigsusesse ning kannatust ära oodata, kuni ka teised tunnistavad sinu otsuste õigsust, valdaval osal investoritest ei ole. Näiteks oli üks raskemaid perioode Buffetti elus 90-ndate lõpu tehnoloogiamulli aeg, kus Buffettit avalikult mõnitati, et ta on ajast maha jäänud ja on oma oskused kaotanud - kõik panid raha tehnoloogiaaktsiatesse, mis rallisid, samas kui Buffett investeeris ikka nö vana maailma ettevõtetesse ning Berkshire Hathaway aktsia kukkus kivina. Ometi pidas Buffett selle aja vastu ja lõpuks selgus, et ikkagi temal oli õigus.

Samas on Buffett teinud ka vigu. Oma suurimaks veaks peab ta Berkshire Hathaway ostmist (millest tänaseks on saanud valdusfirma, mille kaudu Buffett oma varasid haldab). Algselt oli tegemist tekstiilitööstusega, mille aktsiaid Buffett ostis ajal, mil aktsia turuväärtus oli madalam ettevõtte varade väärtusest (see oli ka tema algne investeerimisstiil, mille ta õppis legendaarselt investorilt Ben Grahamilt - osta nö "sigarikonisid" ehk ettevõtteid, millel ei pruugi olla hiilgav tulevik, aga mille turuväärtus on allpool ettevõtte varade väärtust ja vähemalt paar "mahvi" veel järel). Buffettil ei olnud mingit kavatsust neid aktsiaid pikalt hoida. Tekstiilitööstus oli äri, mis nõudis edasiarenemiseks tohutuid investeeringuid, samas kui marginaalid olid ülimadalad. Buffett lootis lihtsalt teenida kiire tulu. Aktsiate müümiseks tegi ta kokkuleppe firma juhiga - suuliselt lepiti kokku, et Buffett müüb talle aktsiad 11.5 dollariga aktsia kohta. Aga kui laekus ametlik ostupakkumine, siis oli pakkumishinnaks märgitud 11.375 dollarit ehk 0.125 dollarit algsest kokkuleppest vähem. Ja selle peale sai Buffett vihaseks - ta oli küll ise inimene, kes kauples alati "viimse veretilgani", et maksta ostetavate aktsiate eest nii vähe kui võimalik, aga endale ta "kotti pähe tõmmata" ei lase.

Kuigi rahaliselt oli vahe tühine ja ettevõttes Buffett potentsiaali ei näinud, siis põhimõtte pärast otsustas Buffett hoopis ise Berkshire'i aktsiaid kokku ostma asuda. Nii saigi temast sureva tekstiilitööstuse omanik. Ja kuna Buffetti üks kandvaid iseloomuomadusi on see, et ta ei armasta konflikte ja ta tahab endast head muljet jätta, siis hoidis ta tekstiilitööstust veel aastakümneid töös, kuigi see tuli vaevalt ots-otsaga kokku. Tal lihtsalt ei olnud südant suurt hulka töötajaid vallandada (kellest paljud olid väheste oskustega suht vanad inimesed, kellel seega väga raske uut tööd leida). Buffett ise ütles, et kuni tööstus toob kasvõi minimaalset tulu (ehk et kuni ei tooda kahjumit), ei ole ta valmis lihtsalt oma varadele mõne protsendi võrra parema tootluse saamiseks põhjustama tuhandetele Berkshire töötajatele suuri kannatusi. Uusi investeeringuid tööstusesse tegemast ta siiski keeldus. Kokkuvõttes nimetas ta Berkshire ostu oma elu halvimaks investeeringuks - ta ise hindab, et ilma selle ostuta oleks tema varanduse väärtus tänaseks mitmeid kordi suurem kui see on. "Oleks olnud parem, kui ma poleks Berkshire Hathawayst kunagi midagi kuulnud," ütles ta.

Buffetti üks geniaalsemaid ideid oli aga kindlustusfirmade ostmine. Ja mitte lihtsalt kindlustusfirmade, vaid suurepäraste kindlustusfirmade. Buffett taipas, et kui kindlustusfirma tegutseb hästi ja teenib jooksvalt kasumit ehk igal jooksval aastal kindlustuspreemiad katavad väljamakstavad kindlustuskahjud (kindlustusfirmasid, kes seda püsivalt suudavad, on väga vähe), siis ei pea kindlustusfirma kunagi minema aegade jooksul kogutud reservide kallale. Ja kindlustusfirmade reservide (mida Buffett nimetab 'float'iks) investeerimine annab Buffettile võimaluse kasutada sisuliselt võimendust Berkshire Hathaway varade tootluse suurendamiseks. Ning kuna tema kindlustusfirmad on jooksvalt kasumis, tuleb see võimendus erinevalt tavalisest laenust kätte täiesti tasuta. Erinevalt tavalisest laenust ei ole ka ohtu, et investeeringute väärtuse languse tõttu vm. põhjustel hakataks laenu kiirkorras ebasobival hetkel tagasi nõudma.

Buffett erineb enamikest inimestest ka selles osas, et ta ei investeeri selleks, et oma elustiili parandada ja suuri rikkusi kunagi ära kulutada (Berkshire Hathaway ei ole kogu selle aja jooksul, mil Buffett seda omanud on, maksnud sentigi dividende). Kui ta juba rikkaks sai, siis oli tal kogu aeg mõte, et ta investeerib nii hästi kui oskab, teenib nii suurt tulu kui saab, ja lõpuks annab kogutud varanduse heategevuseks. Ka oma lastele ei ole ta kunagi plaaninud jätta suurt pärandust. Tema hinnangul on inimesed, kes elatuvad saadud pärandist võrreldavad nendega, kes elatuvad riiklikust abirahast. Sisulist vahet ei ole. Ta ise ütles, et jätab lastele piisavalt, et nad tunneksid, et kõik on võimalik, aga mitte niipalju, et neil võiks tekkida tahtmine mitte midagi teha. Buffett keeldus näiteks rahaliselt aitamast ka oma õde, kui see 1987. aasta börsikrahhi käigus kogu oma varanduse kaotas ja lisaks veel sügavalt võlgu jäi. Buffett oli valmis andma vaid nõuandeid. Viimastel aastatel on Buffett siiski muutunud rahajagamise osas lahkemaks ja on hakanud ka nüüd juba oma täiseas lastele mõningaid miljoneid kinkima.

Paljudel inimestel on Buffetti kohta küsimus, et kas tavalisel inimesel on võimalik tema sooritusi korrata. Ehk saada aktsiatesse investeerides rikkaks. Ma arvan, et nii ja naa. Kui sooviks on saada maailma rikkaimaks inimeseks nagu Buffett, siis see on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Buffetti jaoks on investeerimine tema elu kõige suurem kirg ning ta on tõesti 100 ja rohkem protsenti oma elust pühendanud sellele alale, loobudes paljust muust, mida elul pakkuda on. Ta on kahtlemata ka üliandekas, omades suurepärast ärivaistu. Teisest küljest on ta teinud palju halbu investeeringuid, mis tähendab, et edu saavutamiseks ei pea olema täiuslik niikaua, kuni häid rahapaigutusi on rohkem kui tehtud vigu ning vigadest ka õpitakse. Ma arvan, et inimestel, kes on investeerimisest huvitatud ja valmis sellesse aega panustama, on võimalik saavutada ka väga häid tulemusi. Sa ei saa tõenäoliselt miljardäriks, aga ega ka mõne miljoniline varandus mööda külgi maha ei jookse.

Kuigi tegemist on väga pika raamatuga, minnes kohati liigsetesse detailidesse (nagu ilmselt ka see blogipostitus...), siis minule raamat meeldis. See annab väga hea ülevaate Buffetti elust ja tema tegutsemisstiilist.