Lõpetasin just raamatu Warren Buffetti elust. Tegemist on ainsa nö ametliku elulooga ehk raamatuga, mille autorile on Buffett andnud spetsiaalselt raamatu jaoks intervjuusid ja rääkinud oma elust. Kõik ülejäänud Buffetti elu ja tegevust kajastavad raamatud on kirjutatud ilma Buffetti enda heakskiidu ja osalemiseta.
Buffettist loodud pilt on selline, et ta on kogu elu olnud täielikult pühendunud väga heade investeeringute otsimisele ja raha tegemisele. Kõik muu on selle ees taandunud. Näiteks jääb raamatust mulje, et ta ei olnud mingi musterisa - laste kasvatamine jäi ikka naise õlule, kuna Buffetti prioriteet oli investeerida ja kasvatada varandust.
Raamatust tuleb minu arust välja, et Buffett on seda tüüpi inimene, kes igal juhul on elus edukas. Ta oli juba lapsena hullult ettevõtlik. Mõtles kogu aeg sellele, kust teenida raha. Väikse poisina ajalehti laiali vedades teenis juba rohkem kui tema kooliõpetajad. 13-aastaselt esitas oma esimese tuludeklaratsiooni. Ajas mingit pinballi masinate äri ja midakõike, kust oli lootust raha teenida. Juba koolipoisina huvitus aktsiatest.
Sarnaselt mõne teise ülirikkaks saanud inimesega on ka Buffett olnud kogu elu ülisäästlik või siis suur kooner (kuidas keegi suhtub). Buffett ei ole kunagi tahtnud ühegi asja eest välja käia rohkem raha kui hädapärast vajalik. Kui naine Buffettilt raha küsis, siis mõnetuhande dollarilise väljamineku puhul Buffett alati ahastas, et kui ta selle raha investeeriks, teeks ta sellest praegu kulutatud mõnest tuhandest paarikümne aastaga mitusada tuhat. Ka nüüd, kus tema varade maht ulatub kümnetesse miljarditesse dollaritesse, on ta ikka väga rõõmus, kui õnnestub mingil üritusel saada endale tasuta golfisärk.
Veel üks huvitav detail on Buffetti söömisharjumused. Need on ülimalt lihtsad. Mitmes kohas on kirjeldatud, kuidas ta on hätta jäänud pidulikel õhtusöökidel, kus a la 7-käigulisest einest on kõik ettepandud taldrikutäied toitu temast puutumata jäänud. Tema tahaks ikka pepsit (hilisemas eas coca-colat, kuna ta on selle firma suuraktsionär) ja hamburgerit või lihtsat lihatükki. Juurvilju ta keeldub söömast. Aasia toidust või muust eksootilisest kraamist rääkimata.
Üks Buffetti oluline iseloomuomadus on ausus. Buffett peab oma mainet ülioluliseks. Ta on tihti öelnud, et maine ülesehitamisele kulub 20 aastat, aga selle hävitamiseks piisab viiest minutist. Tema lihtsuse ja aususe näide näiteks ajast, kui tema väärtpaberipositsioonid ja -tehingud sattusid USA väärtpaberijärelvalve uurimise alla. Buffett läks uurijatega kohtuma üksi, kaks kätt taskus ja rääkis austalt kõik ära, täpselt nii nagu oli (midagi varjata muidugi polnudki). Aga selline käitumine on üliharuldane - taolistele kohtumistele minnakse üldiselt ikkagi advokaatide armeega.
Teine ja üks keerulisemaid hetki Buffetti elus oli aeg, mil ta oli sunnitud asuma investeerimispanga Salomon Brothersi ajutiseks juhiks. Nimelt oli Buffett ostnud Salomoni eelisaktsiaid (firma juhi ettepanekul, kes soovis, et Buffett päästaks Salomoni vaenulike ülevõtjate käest). Salomon aga sattus skandaali, kui selgus, et üks panga võlakirjakaupleja oli USA valitsuse võlakirjade oksjonil esitanud valepakkumisi, et saada Salomonile rohkem võlakirju, kui reeglid ette nägid. Kui juhtkond sellest teada sai, siis ei tegutsetud kuigi otsutavalt - võimudele probleemidest teada ei antud, kauplejat ei vallandatud. Kui aga asi avalikuks tuli, ähvardas valitsus, et Salomonilt võetakse õigus valitsusega tehinguid teha. Õigus jäi alles tänu Buffetti siirale palumisele, et valitsus seda ei teeks, kuna sisuliselt oleks see otsus tähendanud Salomoni pankrotti. Buffett nõustus asuma panga ajutiseks juhiks ja lõi seal korra majja, üritades ellu viia aususe ja läbipaistvuse poliitikat. USA Kongressi ees Salomoni skandaali kohta tunnistusi andes ütles ta, et tema sõnum töötajatele on, et kui keegi teenib pangale kahjumit, on ta mõistev; aga kui keegi kaotab pangale tükikese selle mainest, siis on ta halastamatu.
Buffett on alati olnud meister leidmaks suurepäraseid firmasid, et nende aktsiaid siis soodsa hinnaga kokku osta. Samuti on tähelepanuväärne tema sisemine veendumus oma otsuste paikapidavuse kohta. Teda ei heiduta see, kui turg tema ostetud aktsiaid alla müüb. Vastupidi, see on Buffetti jaoks suurepärane võimalus osta häid aktsiaid odavalt juurde. Selliseid oskusi ja veendumust oma otsuste õigsusesse ning kannatust ära oodata, kuni ka teised tunnistavad sinu otsuste õigsust, valdaval osal investoritest ei ole. Näiteks oli üks raskemaid perioode Buffetti elus 90-ndate lõpu tehnoloogiamulli aeg, kus Buffettit avalikult mõnitati, et ta on ajast maha jäänud ja on oma oskused kaotanud - kõik panid raha tehnoloogiaaktsiatesse, mis rallisid, samas kui Buffett investeeris ikka nö vana maailma ettevõtetesse ning Berkshire Hathaway aktsia kukkus kivina. Ometi pidas Buffett selle aja vastu ja lõpuks selgus, et ikkagi temal oli õigus.
Samas on Buffett teinud ka vigu. Oma suurimaks veaks peab ta Berkshire Hathaway ostmist (millest tänaseks on saanud valdusfirma, mille kaudu Buffett oma varasid haldab). Algselt oli tegemist tekstiilitööstusega, mille aktsiaid Buffett ostis ajal, mil aktsia turuväärtus oli madalam ettevõtte varade väärtusest (see oli ka tema algne investeerimisstiil, mille ta õppis legendaarselt investorilt Ben Grahamilt - osta nö "sigarikonisid" ehk ettevõtteid, millel ei pruugi olla hiilgav tulevik, aga mille turuväärtus on allpool ettevõtte varade väärtust ja vähemalt paar "mahvi" veel järel). Buffettil ei olnud mingit kavatsust neid aktsiaid pikalt hoida. Tekstiilitööstus oli äri, mis nõudis edasiarenemiseks tohutuid investeeringuid, samas kui marginaalid olid ülimadalad. Buffett lootis lihtsalt teenida kiire tulu. Aktsiate müümiseks tegi ta kokkuleppe firma juhiga - suuliselt lepiti kokku, et Buffett müüb talle aktsiad 11.5 dollariga aktsia kohta. Aga kui laekus ametlik ostupakkumine, siis oli pakkumishinnaks märgitud 11.375 dollarit ehk 0.125 dollarit algsest kokkuleppest vähem. Ja selle peale sai Buffett vihaseks - ta oli küll ise inimene, kes kauples alati "viimse veretilgani", et maksta ostetavate aktsiate eest nii vähe kui võimalik, aga endale ta "kotti pähe tõmmata" ei lase.
Kuigi rahaliselt oli vahe tühine ja ettevõttes Buffett potentsiaali ei näinud, siis põhimõtte pärast otsustas Buffett hoopis ise Berkshire'i aktsiaid kokku ostma asuda. Nii saigi temast sureva tekstiilitööstuse omanik. Ja kuna Buffetti üks kandvaid iseloomuomadusi on see, et ta ei armasta konflikte ja ta tahab endast head muljet jätta, siis hoidis ta tekstiilitööstust veel aastakümneid töös, kuigi see tuli vaevalt ots-otsaga kokku. Tal lihtsalt ei olnud südant suurt hulka töötajaid vallandada (kellest paljud olid väheste oskustega suht vanad inimesed, kellel seega väga raske uut tööd leida). Buffett ise ütles, et kuni tööstus toob kasvõi minimaalset tulu (ehk et kuni ei tooda kahjumit), ei ole ta valmis lihtsalt oma varadele mõne protsendi võrra parema tootluse saamiseks põhjustama tuhandetele Berkshire töötajatele suuri kannatusi. Uusi investeeringuid tööstusesse tegemast ta siiski keeldus. Kokkuvõttes nimetas ta Berkshire ostu oma elu halvimaks investeeringuks - ta ise hindab, et ilma selle ostuta oleks tema varanduse väärtus tänaseks mitmeid kordi suurem kui see on. "Oleks olnud parem, kui ma poleks Berkshire Hathawayst kunagi midagi kuulnud," ütles ta.
Buffetti üks geniaalsemaid ideid oli aga kindlustusfirmade ostmine. Ja mitte lihtsalt kindlustusfirmade, vaid suurepäraste kindlustusfirmade. Buffett taipas, et kui kindlustusfirma tegutseb hästi ja teenib jooksvalt kasumit ehk igal jooksval aastal kindlustuspreemiad katavad väljamakstavad kindlustuskahjud (kindlustusfirmasid, kes seda püsivalt suudavad, on väga vähe), siis ei pea kindlustusfirma kunagi minema aegade jooksul kogutud reservide kallale. Ja kindlustusfirmade reservide (mida Buffett nimetab 'float'iks) investeerimine annab Buffettile võimaluse kasutada sisuliselt võimendust Berkshire Hathaway varade tootluse suurendamiseks. Ning kuna tema kindlustusfirmad on jooksvalt kasumis, tuleb see võimendus erinevalt tavalisest laenust kätte täiesti tasuta. Erinevalt tavalisest laenust ei ole ka ohtu, et investeeringute väärtuse languse tõttu vm. põhjustel hakataks laenu kiirkorras ebasobival hetkel tagasi nõudma.
Buffett erineb enamikest inimestest ka selles osas, et ta ei investeeri selleks, et oma elustiili parandada ja suuri rikkusi kunagi ära kulutada (Berkshire Hathaway ei ole kogu selle aja jooksul, mil Buffett seda omanud on, maksnud sentigi dividende). Kui ta juba rikkaks sai, siis oli tal kogu aeg mõte, et ta investeerib nii hästi kui oskab, teenib nii suurt tulu kui saab, ja lõpuks annab kogutud varanduse heategevuseks. Ka oma lastele ei ole ta kunagi plaaninud jätta suurt pärandust. Tema hinnangul on inimesed, kes elatuvad saadud pärandist võrreldavad nendega, kes elatuvad riiklikust abirahast. Sisulist vahet ei ole. Ta ise ütles, et jätab lastele piisavalt, et nad tunneksid, et kõik on võimalik, aga mitte niipalju, et neil võiks tekkida tahtmine mitte midagi teha. Buffett keeldus näiteks rahaliselt aitamast ka oma õde, kui see 1987. aasta börsikrahhi käigus kogu oma varanduse kaotas ja lisaks veel sügavalt võlgu jäi. Buffett oli valmis andma vaid nõuandeid. Viimastel aastatel on Buffett siiski muutunud rahajagamise osas lahkemaks ja on hakanud ka nüüd juba oma täiseas lastele mõningaid miljoneid kinkima.
Paljudel inimestel on Buffetti kohta küsimus, et kas tavalisel inimesel on võimalik tema sooritusi korrata. Ehk saada aktsiatesse investeerides rikkaks. Ma arvan, et nii ja naa. Kui sooviks on saada maailma rikkaimaks inimeseks nagu Buffett, siis see on ülimalt keeruline, et mitte öelda võimatu. Buffetti jaoks on investeerimine tema elu kõige suurem kirg ning ta on tõesti 100 ja rohkem protsenti oma elust pühendanud sellele alale, loobudes paljust muust, mida elul pakkuda on. Ta on kahtlemata ka üliandekas, omades suurepärast ärivaistu. Teisest küljest on ta teinud palju halbu investeeringuid, mis tähendab, et edu saavutamiseks ei pea olema täiuslik niikaua, kuni häid rahapaigutusi on rohkem kui tehtud vigu ning vigadest ka õpitakse. Ma arvan, et inimestel, kes on investeerimisest huvitatud ja valmis sellesse aega panustama, on võimalik saavutada ka väga häid tulemusi. Sa ei saa tõenäoliselt miljardäriks, aga ega ka mõne miljoniline varandus mööda külgi maha ei jookse.
Kuigi tegemist on väga pika raamatuga, minnes kohati liigsetesse detailidesse (nagu ilmselt ka see blogipostitus...), siis minule raamat meeldis. See annab väga hea ülevaate Buffetti elust ja tema tegutsemisstiilist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar