Andres Arrak on kirjutanud artikli rahaasjade ajamise teemal.See artikkel tekitas ühe mõtte:) Mitte sisu kohta, see on täiesti OK. On väga hea, et selliseid artikleid kirjutatakse ning et säästmisest ja mõistlikust rahakasutamisest ja planeerimisest jmt räägitakse. Võiks veel palju rohkem rääkida ja kirjutada.
Aga tekkinud mõte on selles, et selliseid artikleid loevad ma arvan vähemalt 95% ulatuses inimesed, kellel seda tegelikult väga lugeda ei ole vaja. Ja need inimesed, kellel seda tegelikult lugeda oleks vaja, ei satu kunagi sellele artiklile. Või kui satuvadki, siis liiguvad kohe edasi järgmise loo juurde, sest esiteks ei jaksa nad tõenäoliselt nii pikka lugu läbi lugeda ja teiseks ei tunne nad sellest loost ilmselt ennast ka eriti puudutatuna.
Seega põhiküsimus on, et kuidas viia sellised tekstid ka inimesteni, kes seda tegelikult vajavad. Inimesteni, kes võtavad tarbimislaenu, kes ei säästa, kes ei pea säästmist oluliseks jne. Ega ma ei tea ka lahendust sellele.
Võibolla aitab natuke kaasa uus raamat Finantsaabits, mis vist on suunatud peamiselt kooliõpilastele (kuigi seal olevad teadmised ei jookseks mööda külgi maha mitte kelleltki). Aga võibolla ongi nii, et tänased täiskasvanud on juba kaotatud seltskond - nende arvamusi säästmisest ja oma finantside planeerimisest enam väga olulisel määral ei muuda. Ning noortele siis loodetavasti hakatakse neist teemadest rääkima juba koolis ja nendest saab tulevikus väheke ratsionaalsem ja ettemõtlevam seltskond, kui on nende vanemad. See muidugi tähendab, et läheb veel vähemalt 20-30 aastat, et ühiskond tervikuna nende teemade üle rohkem mõtlema hakkaks.
1 kommentaar:
See pole mitte ainult rahaasjade teemaliste artiklite või muu lektüüri puhul nii, et seda ei loe mitte need kel seda ennekõike vaja oleks, vaid põhimõtteliselt haritumad ja teadlikumad, need, kes niigi mingil määral asja sees ja sellest huvitet. Üldiselt võttes on see ühiskonna kurbloolisus, mis ongi eelduseks lolluse ruulimisele.
Samas, mis puutub konkreetselt säästmisse, siis väga suur osa inimesi ei tee seda mitte niivõrd tahtmiste kui võimaluste puudumise tõttu. Mida sa ikka säästad kui sa hädavaevu, ka kõige odavamaid ja soodsamaid võimalusi ära kasutades, palga päevani välja vead. Sellistele inimestele säästmisest rääkida on isegi ülekohtune ja solvav. Teine lugu on kui sul tõesti tekib võimalus säästa - ehk elades enam-vähem normaalselt jääks sul üht-teist ka kätte.
Põhimõtteliselt ega väga teisiti sellist eluks väga vajalikku tarkust inimesteni ei vii kui pool vägisi. Ehk asi peab hakkama peale põhikoolist. Ühiskonnaõpetus sh. finantsõpe peaks olema kohustuslikud, sest need pole elus hakkama saamise mõttes küll kuidagi vähem praktilised ja vajalikud kui näiteks keemia.
Postita kommentaar