Raamatus, millest paar korda olen juba kirjutanud, toodi välja huvitav paradoks USA laenubuumi ja sellele järgnenud võlakriisi osas. Nimelt suur osa nendest, kes vastutasid võlakriisi toimumise eest ning olid süüdi suurte pankade põhjaminekus, väljusid sellest jamast rikkana. Kui selle peale mõelda, siis see on päris absurdne, aga nii see oli.
Sa keerad kokku ühe suurema finantsjama maailma ajaloos ja lahkud rikkana. Nt Morgan Stanley võlakirjatrader Howie Hubler, kes suutis üksinda oma tehingutega tekitada Morgan Stanleyle 9 miljardit dollarit kahjumit, ei pidanud tagasi maksma sentigi aasta varem talle makstud 25 miljoni dollarilisest preemiast. Vaatamata sellele, et preemiat oli makstud nende samade positsioonide võtmise eest, mis lõpuks selle 9-miljardilise kahjumi tõid. Samuti kõik Wall Streeti firmade juhid, kes viisid oma firma pankrotini või olukorda, kus USA valitsus nad pankrotist päästis, teenisid oma ametites sadu miljoneid dollareid ning tihti said ka lahkumiskompensatsiooni kümnete miljonite dollarite väärtuses.
Mis kokkuvõttes tähendab, et puudub stiimul selliste suurte jamade kokkukeeramise vältimiseks. Oluline on, et vähemalt lühiajaliselt läheks hästi. Saad oma preemiad kätte, aga see, et su tegevus pikas perspektiivis viib firma pankrotti, ei oma sulle finantsiliselt erilist tähtsust.
Siit tekib küsimus, kuidas see on võimalik. Ettevõtete omanike vaatenurgast peaks see olema ju absurdne - premeerida firma põhjaajajaid. See on aktsionäride raha, mida põletatakse.
Siin tuleb mängu idee, mida on väljendanud John Bogle, kes on Vanguard nimelise varahaldusettevõtte asutaja USAs ning maailma esimese indeksifondi asutaja. Bogle nimelt toob välja (nt siin), et börsidel on pikaajaline investeerimine asendunud lühiajalise spekuleerimisega. 2009. aastal oli keskmine aktsia käive USA börsil 250% (ehk iga börsil noteeritud aktsia vahetas aasta jooksul omanikku 2.5 korda), 30 aastat tagasi oli see 21%.
See tähendab, et investorid ei hoia aktsiaid väga pikalt ning seetõttu puudub neil ka huvi ettevõtete pikaajalise käekäigu suhtes. Oluline on ainult viimase kvartali tulemus, tehakse panuseid sellele ning järgmisel hetkel müüakse aktsiad juba järgmisele omanikule. Selline lühiajaline perpektiiv investorite poolelt on toonud kaasa selle, et juhtroll ettevõtete käekäigu üle on liikunud praktiliselt täielikult aktsionäride käest ettevõtete juhtide kätte.
See jälle omakorda on kaasa toonud tohutu hüppe ettevõtete juthidele makstavates tasudes (kuna pole pikaajalisi investoreid, kes sellele vastu astuksid). 1980. aastal ületas keskmise ettevõtte juhi töötasu USAs keskmise töötaja palka 42 korda. Praegu on keskmise töötaja palk keskmise ettevõtte juhi teenistusest juba 400 korda väiksem.
Lähtuvalt sellest, et pole pikaajalisi aktsionäre, on ka ettevõtete juhtkonnad keskendunud väga lühiajalisele perspektiivile - tuleb võtta suuri riske ning maksimeerida kõige lähema kvartali kasum. Tuleb maksta endale (ja olulisematele kasumitekitajatele) selle eest hiigelpreemiat ning mitte huvituda sellest, mis saab ettevõttest pikas perspektiivis. Kui ettevõttega peaks ka halvasti minema, siis juba väljamakstud preemiaid keegi ära ei võta pluss juhtkonnal on üldiselt lepingusse kirjutatud ka korralik lahkumishüvitis, mille suurus üldiselt ei sõltu sellest, mis asjaoludel ettevõttest lahkutakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar