Loen parajasti raamatut, mis räägib sellest, kuidas käivitus USAs kinnisvara- ja laenukriis. Raamat on "The Big Short: Inside the Doomsday Machine", autor Michael Lewis. Tegemist on väga hea raamatuga. See seletab huvitavalt, lihtsalt ja arusaadavalt, mis USAs kriisi käivitas ja kuidas mitmed inimesed laenukriisi kättejõudmisele panustades miljardeid dollareid teenisid.
See on tegelikult päris hoomamatult uskumatu, kui kaugele läks laenubuum USAs. Kui meil siin kriisi eel ja ajal topiti uksest ja aknast SMS laenu, siis see kahvatub selle kõrval, milliseid laene määriti pähe USA vaestele ja töötutele. Kõige markantsema näitena tuuakse raamatus laen nimega "the interest-only negative-amortizing adjustable-rate subprime mortgage". Mis maakeeli tähendab siis kõrge riskiga kliendile antud kinnisvaralaenu, kus esimestel aastatel ei pidanud tegema üldse tagasimakseid - kogunenud intress arvestati lihtsalt laenu põhiosale otsa ehk laenujääk suurenes pidevalt. Raamatus öeldakse ka, et ei ole raske arvata, millisele inimesele selline laen võiks meeldida - ilma sissetulekuta inimesele.
Ja miks anti USAs massiliselt selliseid laene inimestele, kes ilmselgelt ei olnud laenukõlbulikud ning suure tõenäosusega ei saanud ka täpselt aru neile antud laenu tingimustest? Aga sellepärast, et laenu väljaandnud panka üldiselt ei huvitanud absoluutselt see, kas inimene oli võimeline laenu ka tagasi maksma või mitte. Nimelt oli USAs massiline komme ühendada suur hulk kinnisvaralaene kokku, moodustada nendest üks võlakiri (mortgage bond) ja müüa see edasi investoritele. Investoritele, kes üldiselt iial ei vaevunud lugema laenuga kaasas käivat üle sajaleheküljelist prospekti. Või siis investoritele, kes kindlustasid ennast olukorra vastu, kus suur hulk võlakirja moodustavatest kinnisvaralaenudest võiks tagasi maksmata jääda.
Selliste kindlustuslepingute (credit default swap) suurim sõlmija oli kindlustusfirma AIG. Firma, mis oli aastaid tegelenud tavaliste, ettevõtete välja antud võlakirjade kindlustamisega olukorra vastu, kus ettevõte pankrotistus. Ning teeninud selle tegevusega aastate jooksul sadu miljoneid või isegi miljardeid kasumit.
Ettevõtte võlakirja kindlustamisega on lugu lihtne - kui võlakirja välja andnud ettevõte läheb pankrotti, peab kindlustusselts kindlustuse võtjale võlakirja väärtuse välja maksma; kui ettevõte ei lähe pankrotti, siis saab kindlustusfirma kindlustuse ostja makstud preemiad endale jätta. Kindlustusfirmad ei mõistnud aga, et kinnisvaralaenude tagatisel antud võlakiri töötab teistmoodi.
Ma ei hakka nende võlakirjade spetsiifikasse laskuma, aga teatud eripärade tõttu võis osade selliste võlakirjade väärtus langeda nullini juba juhul, kui vaid 8% võlakirja koostises olevatest laenudest jäi tagasi maksmata. Ja kui nt võlakiri koosnes valdavas ulatuses laenudest, mis olid antud töötutele või muidu maksevõimetutele inimestele, siis nende laenude hapuksmineku tõenäosus oli väga suur. AIG ja teised kindlustusfirmad aga kindlustasid selliseid laene sama odavalt kui mõne suurfirma väljastatud võlakirju.
Kui laenud mingil hetkel hapuks hakkasid minema, siis oli juba hilja. Selleks hetkeks oli nt AIG kindlustanud selliseid kõrge riskiga võlakirju odava hinnaga juba kümnete kui mitte sadade miljardite dollarite väärtuses. Mis viis lõpuks selleni, et AIG sai 2008-2009 üle 180 miljardi dollari riigiabi pankroti vältimiseks.
See siis selle kohta, millest laenukriis käivitus. Tegelikult keskendub raamat neile inimestele, kes kriisi ette nägid ja ostsid AIGlt ja teistelt kindlustusfirmadelt sadade miljonite dollarite eest kindlustuslepinguid neile kahtlaste väärtustega võlakirjadele ehk siis panustasid kinnisvara- ja võlamulli kokkukukkumisele. Nad teenisid kriisi käivitudes oma panused mitmekordselt tagasi ning tegid nii endast kui nii mõnestki teisest miljonärist seeläbi miljardärid.
Niipalju mõtteid praegu, tegelikult on mul raamat alles poole peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar