teisipäev, 19. veebruar 2008

Miljon senti

Sattusin eile vaatama saadet Miljon senti. Iseenesest väga huvitav ja kasulik saade. Ainult üks lõik tundus pisut veider. Nimelt siis, kui Janek Mäggi käis LHVs investeerimisnõustamisel. Pani imestama, kuidas kodanik LHVst pakkus lõdva randmega Mäggi 10 000 krooni järgneva viie aasta keskmiseks tootluseks 20% aastas. Öeldi küll, et see on väga optimistlik eeldus, aga ei toodud välja (või lipsas mul kõrvust mööda), et sellise oodatava tootlusega kaasneb märkimisväärne risk - võimalus on ka suurest osast oma sissepandud rahast ilma jääda.

Negatiivse arengustsenaariumina nähti ette hoopis 10% tootlust - stiilis, et "aga vaatame, mis juhtub siis, kui tootlus tuleb ainult 10% aastas". Jäi mulje, et 10% aastatootlus on kõige negatiivsem variant, mis juhtuda võib. Tegelikkuses see päris kindlasti nii ei ole - nagu öeldud, on tegelikult võimalik jääda ka suurelt miinusesse.

Tegelikkuses peaks ikkagi investeerimisnõustamise käigus inimese riskitaluvuse selgeks tegema ning rääkima ka suure tootluseootuse pahupoolest (ehk võimalusest kaotada raha). Ma arvan, et see on väga oluline, et inimestel oleksid realistlikud ootused oma investeeringute tootluse osas - siis on ka pettumisi vähem.

Investeerimise põhitõeks on ikkagi see, et kui ei taha oma investeeringutega aktiivselt ja pidevalt tegeleda, siis tuleks raha paigutada võimalikult pikaks ajaks (soovitavalt kümneteks aastateks), hajutada raha erinevate investeeringute vahel ning regulaarselt raha investeeringutesse juurde panna. Tõenäosus aktsiatega miinusesse jääda üldiselt väheneb, mida pikemaks perioodiks raha investeerida (sest tänu efektiivsuse, rahvaarvu ja üldise majanduse kasvule ning inflatsioonile jmt teguritele kipuvad ettevõtete väärtused pikas perspektiivis kasvama).

neljapäev, 7. veebruar 2008

Damodaran

Eile viitasin Aswath Damodarani ühele raamatule. Kui kellelegi investeerimine või rahandus sügavuti huvi pakub, siis soovitan kindlasti tema kodulehekülge vaadata. Kui ma selle lehekülje kunagi viis või kuus aastat tagasi avastasin, tundus see päris uskumatu koht. Seal on tohutult huvitavat ja kasulikku infot.

Damodaran on New Yorgi Ülikooli rahandusprofessor ja kirjutanud mitmeid raamatuid investeerimisest, aktsiate fundamentaalanalüüsist, ettevõtete rahandusest jmt. Praegu paistab olevat kaks tema raamatut täismahus kodulehel üleval - Strategic Risk Taking ja Dark Side of Valuation. Varasematel aastatel olid tal ka muud enda kirjutatud raamatud kodulehel kättesaadavad, aga tundub, et nüüdseks on enamus maha võetud.

Aga seal lehel on ka palju muud peale nende raamatute - maailma ettevõtete finantsandmed ja suhtarvud, exceli failid kõikvõimalike analüüsimudelitega, loengute webcastid ja märkmed, uurimistööd jne jne. On päris uskumatu, et mees tasuta kõike seda informatsiooni maailmale jagab.

kolmapäev, 6. veebruar 2008

Investeeringute pidev jälgimine mõjub kahjulikult sinu portfellile

Enamus probleeme laheneb iseenesest, kui lihtsalt piisavalt kaua oodata. Võib tunduda, et ma seisan liikumatult, aga tegelikult ma ootan aktiivselt meie probleemide lahenemist. Ma ei tea, miks see töötab, aga see töötab.
Dilbert


Inimene on ikka huvitav loom. On üldiselt teada, et inimesed on riskikartlikud ja investeeringute väärtuse langus avaldab suuremat emotsionaalset mõju kui sama suur väärtuse kasv.

Aga selgub ka, et mida tihedamini inimene oma investeeringute portfelli väärtust vaatab, seda riskikartlikumaks ta muutub. Ehk mida sagedamini sa oma aktsia- või fondiportfelli jälgid, seda rohkem tunned hirmu võimalike languste ees ning need langused põhjustavad sulle üha suuremat muret.

See on huvitav, sest see on näiteks üks faktor, miks investeerimis-professioonalid võivad käituda ebaratsionaalsemalt kui tavaline väikeinvestor. See on üldiste tavaarusaamadega vastuolus, sest profid peaksid teadma täpselt, mida nad teevad ning väikeinvestorid olema need "lollid", kellele börsil müts tihti silmini pähe tõmmatakse. Aga võta näpust.

Nimelt profid jälgivad oma portfelli tihti päevad läbi - elavad kaasa aktsiahindade igale pisemale tõusule ja langusele. Seeläbi muutuvad nad tihti ka riskikartlikuks ning näevad sageli tonti seal, kus seda ei ole. Teaduslikud uuringud näitavad ka, et pidevast turu jälgimisest tulenevate "infomiraazhide" tõttu kipuvad profid kauplema tihedamini kui oleks tegelikult mõttekas ning põhjustavad sellega aktsiahindade suurt kõikumist ning aktsiahindade liikumist eemale nende õigustatud väärtustest.

Kuuldavasti on sedasorti teemade kohta tehtud palju uuringuid ning tulemused viitavad kindlalt ühes suunas - kogemus ja vanus ei muuda inimesi investeerimise vallas ratsionaalsemaks. Pigem on asi vastupidi.

Ülaltoodud tähelepanekud pärinevad Aswath Damodarani raamatust "Strategic Risk Taking".

Loo moraal on selles, et eriti praegustel aegadel, kus aktsiaturud (ja seeläbi ka aktsiafondide, pensionifondide jmt väärtused) kukuvad, ei ole mõtet oma närve rikkuda igale tõusu- ja langusprotsendile kaasa elades. Tõenäoliselt on selle tulemuseks emotsionaalsed otsused, millest suurt kasu ei sünni.

Loomulikult ei ole hea ka pea liiva alla peitmine - kui investeeringute käikäiku ei uurita põhjusel, et on hirm teada saada, palju raha börsilanguses on kaotsi läinud. Pigem on vaja mõelda oma eesmärgid ja riskitaluvus põhjalikult läbi, mõelda kas tehtud investeeringud vastavad eesmärkidele ja riskitaluvusele ning kui paigutused tunduvad pikaajaliselt mõistlikud, siis jätta need mõneks ajaks rahule.