esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Puhasväärtuse arvutamisest

Olen varasemates postitustes rääkinud varade puhasväärtusest. Põhimõte selle taga on lihtne - liita kokku kõigi oma varade väärtus ning lahutada maha kõik kohustused. Mis üle jääb, ongi puhasväärtus.

Praktikas on see siiski pisut keerulisem. Tegelikult kui inimene arvestab oma puhasväärtust, siis ei võta ta üldiselt kunagi arvesse kõiki varasid ja kohustusi. Osad jäävad arvestusest välja selleks, et asju mitte liiga keeruliseks ajada, osad aga põhimõtte pärast.

Mööndusi puhasväärtuse arvutamisel olen teinud ka mina.


  • Aktsiate, investeerimisfondide ja muude väärtpaberite müügilt teenitavalt tulult tuleb maksta tulumaksu. Maksukohustus tekib peale kasumi väljavõtmist ehk peale väärtpaberite mahamüümist. Reaalselt tuleb tulumaks Eestis ära maksta tulu teenimisele järgneva aasta 1. oktoobriks. Siit tõstatub aga küsimus, millal võtta (esialgu potentsiaalne ja hiljem reaalne) tulumaksukohustus oma isiklikus arvepidamises arvele.

    Mina olen võtnud väga lihtsa lähenemise ja kannan tulumaksu kuludesse alles selle reaalsel äramaksmisel ehk viimasel võimalikul hetkel. See on lihtsalt kõige mugavam. Asja varjukülg on see, et kuni tulumaksu tasumiseni on mu arvestuslik puhasväärtus maksmata tulumaksu võrra kunstlikult paisutatud.


  • Üldiselt ei arvestata puhasväärtuse hulka varasid, mis ei tooda tulu ehk mis ei ole soetatud eesmärgiga need hiljem tulu teenimiseks maha müüa. Nt kodutehnika, mööbel jmt. Need lähevad otse kuludesse. Sarnased asjad on ka auto ja eluase. Kumbki neist ei ole üldiselt ostetud tulu teenimiseks, seepärast jätavad paljud inimesed need puhasväärtuse arvutamisest välja. Samas on nende väärtus piisavalt suur, et moodustada paljude inimeste reaalsest varade väärtusest valdava osa.

    Ma üldiselt nõustun, et auto (mis on tegelikult üks suur kuluallikas mitte mingi eriline vara) väärtust ei peaks puhasväärtuse hulka arvestama. Samas olen ma auto ostnud liisinguga ning oma liisingujäägi üle tahaks oma isiklikus bilansis siiski arvet pidada. Olen lahendanud selle nii, et hoian auto väärtuse liisingujäägiga samas summas ning vähendan (amortiseerin) auto väärtust iga kuu liisingu põhiosamakse võrra. Nii on auto varade ja kohustuste poolel arvel samas summas ning seega on mõju puhasväärtusele kokku null.

    Eluasemega mul esialgu probleeme pole, sest ma elan üürikorteris. Kui ma korteri ostan, siis tõenäoliselt võtan selle arvele soetamishinnaga ning selle väärtust jooksvalt muutma ei hakka.

  • Pensioni II samba fondi koguneb päris korralik summa raha. Ainus probleem on, et reaalselt ei ole võimalik seda raha mitte kuidagi enne pensionit kätte saada. Ning ka siis ei ole võimalik seda saada ühes tükis vaid ainult regulaarsete maksetena. Kuna pensioni II samba raha võib moodustada suure osa inimese reaalsest puhasväärtusest, aga tegelikult seda raha lähemate aastakümnete jooksul kasutada ei saa, võib tekkida küsimus, et võibolla ei peakski seda oma varade hulka arvestama.

    Mina siiski arvestan. Pensioni II samba fondide väärtus moodustab alla 10% minu kogu varade väärtusest, seega ei ole mõju puhasväärtusele liiga suur. Samuti lähtun sellest, et tegemist on ikkagi reaalsete tulutoovate varadega ja kunagi hakkan seda raha ikkagi kasutama. Mis siis, et võibolla enam kui 30 aasta pärast. Ega mul pole plaanis ka suurema osa muude investeeringute all olevast rahast lähematel aastatel laiaks lüüa. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt vaatan huvi pärast ikkagi oma puhasväärtust ka ilma II samba fondide väärtuseta.


  • Natuke sarnane eelmise punktiga on lugu ka pensioni III samba fondidega, kuhu ma olen investeerinud. Sealt on küll võimalik raha kätte saada juba enne pensionile minekut. Samas kaasnevad sellega suured kulud - tuleb tasuda tulumaks kogu müügisummalt (vs teenitud tulult nagu muude fondide müügi puhul). Esimesed kaks aastat peale raha pensionifondi sissepanemist pole mingi varianti raha kätte saada.

    Mina olen pensioni III samba fondid võtnud arvele ikkagi täisväärtuses. Tõsi, selle mööndusega, et hindan fondi ümber hinnaga, mis on 2% väiksem kehtivast tagasivõtuhinnast. 2% on trahv, mis seaduse järgi tuleb maksta pensionifondi osakute müümisel enne 55. eluaastat.



Ma nõustun, et erinevate mööndustega puhasväärtuse suurus rahalises summas ei ütle väga palju. Küll on seda aga hea lihtne arvutada ning kuna ma olen seda aastaid ühel-samal meetodil teinud, siis puhasväärtuse muutusest (kasvust) annab see ikkagi hea pildi.

Kas keegi veel oma puhasväärtust arvutab? Milliste reeglite alusel?

Kommentaare ei ole: