Kas ma olen rikas?

Raamatust The Millionaire Next Door (millest kirjutasin pikemalt siin) jäi meelde kaks suhtarvu, mille arvutamist seal oluliseks peeti.

Esimene neist näitab, kas inimene on oma vanust ja sissetulekuid arvestades säästnud vähe või palju raha ning seega, kas inimene on jõukas või mitte. Arvutamine on lihtne. Tuleb võtta oma viimase aasta maksustamiseelne tulu, korrutada oma vanusega ning jagada kümnega. Tulemuseks on summa, mis sinuvanusel inimesel sinu sissetulekute taseme juures võiks olla kõrvale pandud. Kui saadud arvu võrrelda nüüd enda varade puhasväärtusega, siis koorub välja suhtarv - palju moodustab minu puhasväärtus minu nö oodatavast puhaväärtusest.

Ma ise siiski päris eeltoodud kujul seda Eestis õigeks ei pea arvutada - arvestades meie kiiret palgakasvu (üle 10% või isegi üle 20% aastas) ei näita viimase aasta tulude kasutamine päris õiget tulemust - kuna varasematel aastatel on palk olnud viimase aasta omast oluliselt väiksem, on raske säästa nii palju raha, mis selle valemiga hea tulemuse annaks. Seetõttu tegin valemis muudatuse - võtsin viimase aasta tulude asemel kolme viimase aasta keskmise tulu.

Tulemusi tuleb tõlgendada nii, et kui vastus on alla 50%, siis on inimene kehv varade koguja (Under Accumulator of Wealth). Kui vastus jääb 50%-200% vahele, on inimene keskmine varade koguja (Average Accumulator of Wealth). Ning kui tulemus on üle 200%, on inimene suurepärane varade koguja (Prodigious Accumulator of Wealth).

Minul isiklikult oli (minu modifitseeritud valemiga arvutades) tulemus 2007. aasta lõpus 108,7%. Seega ei midagi suurepärast - täiesti keskmine.

Teine raamatust meelde jäänud suhtarv on pisut veelgi tarbetum, aga siiski lõbu pärast huvitav arvutada. Nimelt suhtarv, kui palju moodustab minu poolt aastas makstud tulumaks minu puhasväärtusest.

Raamatus esitati väide, et jõukad inimesed maksavad oluliselt väiksema osa oma puhasväärtusest maksudena ära kui mitte nii jõukad. Mis on igati õige ja loogiline - jõukamatel inimestel moodustavad iga-aastased realiseeritud tulud väiksema osa koguvaradest kui neil, kes veel väga palju säästnud ei ole.

Õige on ka see, et tulumaks on üks suuremaid tootluse tapjaid. Kui inimene ei hoia oma investeeringuid pikalt, müüb igal aastal osa positsioone ning maksab sellelt iga-aastaselt hulga tulumaksu, siis võib üsna kindel olla, et väga suuri summasid inimene pikas perspektiivis kokku ei kogu. Sellepärast pikaajaline investeerimine (osta ja hoia) nii kasulik ongi. Eestis on variant muidugi ka investeerida ettevõtte alt, kus iga-aastast tulumaksukohustust ei teki. Samas kindel on see, et enamik inimesi ei ole nii osavad, et nad suudaksid teenida pikaajaliselt suurt tulu lühiajaliste (lühemate kui mõneaastaste) investeeringutega.

Igatahes kui õigesti mäletan, peetakse raamatus heaks tulemuseks seda, kui aasta jooksul makstud tulumaks moodustab vähem kui 7% puhasväärtusest. Minu 2007. aasta kohta tehtud arvutus näitab protsendiks 9,2%. Parim oli näitaja 2006. aastal, kui see oli 7,1%. Nii et jällegi ei midagi suurepärast.

Kokkuvõttes võib öelda, et mul tuleb veel areneda. Tuleb rohkem säästa ning hoida investeeringuid pikemaajaliselt. See strateegia hakkab tulevikus ka neid ülaltoodud suhtarve järk-järgult parandama.