teisipäev, 18. detsember 2007

Räägime õnnest (eilse loo jätkuks)

Eilses loos Laenuorjuse pahupoolest kirjutasin, et kodutuks jäänud telediktori loos oli ka teine huvitav teema. See pole küll otseselt seotud rahateemaga, aga huvitav siiski.

Nimelt väitis liigse laenamisega kõik kaotanud kodanik, et pole kunagi olnud õnnelikum kui praegu. Esmapilgul ei tundu see nagu päris loogiline - jääd ilma tööst, kodust, perest, varast ning oled õnnelikum kui kunagi varem!?

Tuleb aga välja, et teadlased on teinud kindlaks, et suured õnnetused (nagu näiteks töökaotus või halvatuks jäämine) mõjutavad inimeste õnnetunnet oluliselt vähem negatiivselt kui pisikesed probleemid. Nimelt käivitub suurte probleemide korral ajus kaitserefleks, mille käigus inimene endale probleemi ära ratsionaliseerib ning see aitab kohaneda uue olukorraga. Väikeste probleemide korral sellist kaitserefleksi ei käivitu - seetõttu ka põhjustavad väikesed ebameeldivused oluliselt suuremat langust õnnetundes kui suured hädad. Sellest fenomenist kirjutab muuhulgas Daniel Gilbert oma raamatus Stumbling on Happiness.

Ehk kui on valida, kas eelistada (A) kerget aga püsivat valu põlves või (B) jala amputeerimist, siis kuigi loogiline tunduks valida esimene variant, on õnnetunde seisukohalt ratsionaalne võtta hoopis valik B... Võttes vähemdramaatilisema näite - inimese õnnetundele mõjub paremini kogu vara kaotus kui investeeringu pikaajaline, kuid mitte eriti suur langus.

Soovitan vaadata ka allolevat Daniel Gilberti väga huvitavat 20-minutilist loengut õnne teemal. Muuhulgas saab vastuse küsimusele, kas aasta peale elu kardinaalselt muutnud sündmust on õnnelikum loteriiga sadu miljoneid dollareid võitnu või õnnetuse tagajärjel ratastooli sattunu. (Ette rutates võib öelda, et õige vastus on: nad on enam-vähem sama õnnelikud.)

esmaspäev, 17. detsember 2007

Laenuorjuse pahupoolest

Päris huvitav artikkel thisismoney.co.uk-s. Räägib sellest, kuidas endine teleajakirjanik kaotas töö, sattus võlaspiraali, kaotas kogu oma varanduse ja elab nüüd tänaval. Isegi tänavapühkijaks ei võeta tööle. Probleem oli selles, et peale töökaotust üritas ta vanu laene tagasi maksta üha uute krediitkaartidega. Uute laenudega vanade tagasimaksmine ei ole üldiselt tark tegu. Seepärast kodanik nüüd pargipingil päevi (ja öid) mööda saadabki.

Selle loo juures on vähemalt kaks huvitavat asja. Üks on see, et siit nähtub, kuidas võib juhtuda iga inimesega, kes laenamisse väga tõsiselt ei suhtu. Teine on see, et kodaniku enda sõnul ei ole ta olunud kunagi õnnelikum kui praegu.

Huvitav, millal Eestis selliseid lugusid rohkem juhtuma hakkab? Siin on ju ka väga populaarne BIGi või SMS laenuga mingit jama osta. Ning vana laenu tagasimaksmiseks uue piiks-piiks laenu võtmine.

Tegelt peaks olema ju suhteliselt lihtne selline reegel, et kui sul ei ole raha millegi ostmiseks, siis ära osta. Reegel on muidugi lihtne, aga selle järgimine kaubandusvõrgu poolt pakutavate ahvatluste valguses keeruline. Tegelikult ei tohiks minu arvates üldse laenu võtta muuks kui väga suurteks ostudeks, milleks on raske lihtsalt kogudes raha mõistliku aja jooksul kokku saada. Selliseks ostuks on näiteks oma kodu. Muu jaoks võiks laenu võtta ainult juhul, kui finantsdistsipliin on väga tugev ja/või laen on mingi varaga tagatud, mille kaotamine ei ole suur kaotus.

Minul on kahte tüüpi laenusid. Autoliising, mida tagab loomulikult auto - millest saab alati vajadusel loobuda. Ning krediitkaart, kust võetud raha ma alati järgmise kuu 20. kuupäevaks tagasi maksan. Minu jaoks selline laenamine pole probleem, sest ma tean, et oma säästude ja finantsdistsipliini tõttu suudan ma selle raha kindlasti õigel ajal tagasi maksta. Mulle on krediitkaart lihtsalt võimalus tasuta oma kulud kuu aja võrra edasi lükata ja teenida selle kuu jooksul parem hoiuselt intressi.

Kodulaenu ei ole, aga ehk ükskord tuleb. See on tõesti laen, milleta pikas perspektiivis on raske hakkama saada. Aga kindlasti ei peaks ka seda võtma viimase piiri peal vaid ikka nii, et jääks ruumi ka intresside tõusmiseks ja sissetuleku languseks.

Teemasse sobib hästi üks Steve Martini sketš.



Sellest teisest teemast, miks see lugu huvitav on, kirjutan järgmine kord.

reede, 14. detsember 2007

Investeeringute tulumaksust

Täna avaldas rahandusministeerium täismahus tulumaksuseaduse muudatusettepaneku, mis idee järgi peaks võrdsustama investeeringutelt teenitud tulude maksustamise reeglid eraisikutele ja ettevõtetele.

Ettevõtted võivad praegu osta-müüa väärtpabereid nii palju ja tihti kui tahavad - tulumaksu peab teenitud tuludelt maksma alles siis, kui omanikud raha ettevõttest dividendidena välja võtavad. Mis võib juhtuda aastaid peale tegelikku tuluteenimist. Eraisikutel sellist tulumaksu edasilükkamise võimalust praegu ei ole - maks kasumilt tuleb tasuda tulu teenimisele järgneval aastal. Alates 2009. aastast peaks siis ka eraisikud saama sarnaselt firmadele maksu tasumist edasi lükata - tulumaksu ei pea maksma seni, kuni raha hoitakse kas investeeringutes või spetsiaalsel investeerimiskontol.

Mõned plaanitava seadusemuudatuse punktid on saanud juba kõva negatiivset tagasisidet (nt LHV foorumis). Peamiselt on probleemiks see, et muudatuse järgi ei laieneks tulumaksu edasilükkamise võimalus Euroopa välistele väärtpaberitele. Ehk nt USA aktsiatega (millega paljud kohalikud spekulandid raha teevad, või üritavad teha) teenitud kasumilt tuleks tulumaks tasuda jätkuvalt praegu kehtivate reeglite alusel.

Ka mulle tundub, et loogilisem oleks läheneda ikka ühtede reeglite alusel - kui on aktsia, siis on aktsia ja pole tähtis, kus riigis see noteeritud on. Võibolla tõesti ei pea soodustust pakkuma juhul, kui inimene hoiab oma aktsiaid kuskil Euroopa Liidust väljaspool tegutseva maakleri juures (sest sealt võib maksuametil olla raske infot saada, kas inimene ikka deklareerib oma tulud korrektselt). Aga kui Euroopa väliste aktsiatega tehakse tehinguid Euroopas asuva maakleri kaudu, siis ei tohiks küll vahet olla...

Tegelikult meeldiks mulle rohkem, kui see seadusemuudatus tehtaks hoopis teistmoodi. Soodustades pikaajalist investeerimist. Nt kehtestades erinevad maksumäärad sõltuvalt sellest, kaua investeeringut müümise hetkeks hoitud on.
Nt:

  • kui investeering müüakse enne, kui soetamisest on möödunud 3 aastat - tavaline tulumaksuprotsent (järgmisel aastal nt 21%);

  • investeeringut hoitud 3-5 aastat - tulumaks 10%;

  • investeeringut hoitud 5-10 aastat - tulumaks 5%;

  • investeeringut hoitud üle 10 aasta - tulumaks 0%.


See võibolla soodustaks rohkem säästmist ja pikaajalist investeerimist. Spekuleerimist riik minu arvates soodsama maksukäsitlusega toetama ei peaks. Praegu planeeritav investeerimiskonto variant teeks muuhulgas aga just seda.


Samal teemal:

neljapäev, 13. detsember 2007

Minu arusaam devalveerimisest ja selle mõttetusest

Kuna viimastel kuudel on kuumaks teemaks olnud võimalik devalveerimine, siis ma panen kirja ka oma arusaamise sellest teemast.

Valuutakomitee süsteemi üheks põhialuseks on see, et fikseeritud vahetuskursi hoidmiseks peab keskpangal olema piisavalt välisvaluutareserve, et rahuldada kõik soovid vahetada kohalikku valuutat välisvaluutaks ametliku vahetuskursiga. Ehk kriisi korral, kui näiteks Eesti krooni soovivad korraga suurtes kogustes müüa nii spekulandid, riigist põgenevad välisinvestorid kui ka kohalikud inimesed, peab Eesti Pank olema valmis kogu selle raha kehtiva kursiga (1 EUR = 15,6466 EEK) valuutasse vahetama. Kui keskpank ei ole valmis seda kehtiva kursiga tegema, tuleb valuutakurss devalveerida tasemele, millega keskpank oleks suuteline seda raha vahetama.

Eesti puhul on kõik Eesti Panga poolt emiteeritud kroonid tagatud välisvaluutareservidega (reserve on tegelikult rohkemgi kui emiteeritud kroone). Ning Eesti Pank ei plaani (ja ei seaduse järgi ei tohigi) anda välja ühtegi Eesti krooni, mis ei oleks välisvaluutareservidega kaetud.

Probleemina tuuakse välja, et Eesti Panga emiteeritud raha ei moodusta kogu raha, mis Eestis ringleb. Kroone tekitavad juurde ka kommertspangad. Mis toimub lihtsustatult nii:
A. pangal on hoiusel 10000 krooni;
B. pank on kohustatud Eesti seaduste järgi panema sellest hoiustatud summast 15% kohustuslikku reservi - reservi läheb seega 1500 krooni, ülejääva 8500 saab laenata välja klientidele;
C. tõenäoliselt jõuab see 8500 krooni mingite tehingute tagajärjel taas mõne panga kontole;
D. pank paneb taas 15% sellest 8500st kroonist kohustuslikku reservi ning ülejäänu laenab välja.
Jne. Kuni algselt panka pandud 10000 kroonist on saanud maksimaalselt 66666 krooni (= 10000 * 1/15%).

Eesti Panga reservidega on tagatud vaid see esialgne 10000 krooni, ülejäänu - kommertspankade poolt juurde "tekitatud" raha on tagatud nende samade kommertspankade varadega.

Probleem Eesti krooni kursi hoidmisega saab tekkida ainult siis, kui kriis on totaalne. Kui Eesti kroonist soovitakse kiiresti välisvaluutasse vahetada väga suur hulk Eesti kroonides olevatest varadest. Ning kui seda valuutanõudlust ei suuda rahuldada ei Eesti Pank ega kommertspangad oma reservidest või välismaalt juurdelaenatavast rahast.

Lootus on, et sellise olukorra tekkides ei soovi Eesti pankade omanikud (enamasti Rootsi pangad) siinsete pankade pankrotistumist ning kriisi korral on nad valmis tooma Eestisse raha, et välisvaluuta nõudlus rahuldada. Ka riigil on olemas plaan finantskriisi korral tegutsemiseks - seal nähakse ette võimalused, et Eesti Pank või valitsus toetab kommertspankasid laenude või muud sorti rahasüstidega.

Devalveerimisoht saab tekkida siis, kui Eesti pankade välisomanikud ei soovi (sest nad näiteks ei usu enam, et suudaksid Eesti tütarpankasid elus hoida) või mingil põhjusel ei saa (nt kui tegemist on ülemaailmse kriisiga ning ka Rootsi pankadel on rahaga kitsas käes) enam lisaraha Eesti tütarpankadele anda. Ning ka Eesti Pank ja riik on välismaailma silmis täielikult usalduse kaotanud, reservid on kulutatud ja laenu mujalt maailmast ei saa. Siis võib tõesti Eesti Pank olla sunnitud krooni kursi vabaks laskma, mis siis suure tõenäosusega sellises olukorras tähendaks kursi langust ehk devalvatsiooni.

Raske on ette kujutada, mis võiks olla need põhjused, mis sellise totaalse kriisiolukorra Eestis tekitada võiksid.

Kas on aga mingit põhjust Eesti krooni devalveerimiseks vabatahtlikult, ilma sellise sundolukorrata nagu eespool kirjeldatud?

Devalveerimise mõju on üldjoontes selline, et see muudab kaupade eksportimise soodsamaks ning importkaubad muudab kallimaks. Ehk siis devalveerimist saab kasutada oma riigi ekspordisektori konkurentsivõime parandamiseks - see tooks rohkem raha riiki ja tugevdaks seeläbi majandust. Eestis selline lahendus ilmselt ei toimiks. Ma arvan, et Eesti eksportkaupade algmaterjalid tuuakse suures osas sisse välismaalt ning kohapeal neid vaid töödeldakse. See aga tähendab, et devalveerimise korral muutuks töötlemiseks sissetoodavad materjalid kallimaks ning see sööks ära täiendava tulu, mida teenitaks odavama krooni tõttu ekspordilt. Ehk sisuline efekt devalveerimisest ekspordisektorile oleks minimaalne.

Lisaks oleks devalveerimisel muud kõrvalmõjud. Kuna suur osa Eestis tarbitavatest kaupadest imporditakse, tooks devalvatsioon kaasa suure hinnatõusu. Lisaks on valdav osa laenudest Eestis välja antud eurodes, inimeste sissetulekud aga kroonides. See tähendab, et devalveerimise korral suureneksid inimeste laenude tagasimaksed järsult.

Kokkuvõttes - kasu poleks devalvatsioonist praktiliselt midagi, probleeme tekiks aga kuhjaga. Ükski täie mõistuse juures poliitik ei tee sellist otsust, mille ainus mõju on valijate elu oluline halvendamine. Krooni aga saavad seaduse järgi devalveerida justnimelt ainult poliitikud (täpsemalt riigikogu).

Mida siis praegu peaks potentsiaalsete probleemide osas peale hakkama? Ega ei peakski suurt midagi. Kroone eurodesse, dollaritesse või grivnadesse vahetada pole mõtet (kui just ei ole plaanis reisima minna või mingil muul põhjusel valuutat vaja).

Küll aga on see õhus olev ärevus toonud kaasa kõrgemad Eesti krooni intressimäärad, mida iga inimene saab enda huvides suhteliselt lihtsalt ära kasutada. Nt ühekuulistele hoiustele pakuvad mõned pangad intressimääraks juba 5,3%. See on päris hea tootlus, arvestades et pangaintressid on ka tulumaksuvabad. Praegu on väga mõistlik paigutada osa oma säästudest Eesti krooni hoiusele (olen seda teinud ka ise). Muudel intressi kandvatel (ning samal ajal lihtinimesele kättesaadavatel) instrumentidel - nt võlakirjafondidel - on väga raske sarnases suurusjärgu stulumaksujärgset tootlust pakkuda.

Sama mõte hoiustamise kasulikkusest praegusel hetkel on viimasel ajal läbi käinud nii mõnestki foorumist ja blogist.

kolmapäev, 12. detsember 2007

Naabermaja miljonär

Üks huvitavam raamat, mida viimasel ajal lugenud olen, on The Millionaire Next Door. Eesti keeles see minu teada ilmunud ei ole.

Raamatu autorid on teinud põhjaliku uurimistöö USA miljonäride kohta - kes nad on, millega tegelevad, milline on nende elustiil. Ning on jõudnud tulemusele, et enamus miljonäre ei teeni väga suurt tulu, ei ole kunagi saanud päranduseks suuremat rahasummat ja on pärit pigem vaesemast perekonnast. Nad kulutavad vähe ja säästavad palju. Nad ei sõida luksusautoga ega ela kallis elurajoonis.

Inimeste rikkust mõõdavad autorid varade puhasväärtuse järgi. Puhasväärtuseks on inimese kõigi varade väärtus, millest on maha lahutatud kõik kohustused (laenud, liisingud, kasutatud krediitkaardijäägid jmt). Pidevalt käib raamatust läbi põhimõte, et rikas pole see, kes palju kulutab, vaid see, kelle varade puhasväärtus on kõrge.

Raamat on pikk ja kohati tüütult detailidesse laskuv. Aga kokkuvõttes hea, kuna seal toodud põhimõtted sobivad päris hästi minu seisukohtadega rahast.

Raamat on saanud ka päris suure kriitika osaliseks. Näiteks on kritiseeritud, et raamat propageerib ettevõtjaks hakkamist, kuigi on teada, et see on seotud suure riskiga ning enamus seda teed minejatest ebaõnnestub. Raamatu järgi on suur osa Ameerika miljonäridest justnimelt väikeettevõtjad. Kritiseeritakse nimelt seda, et raamatu jaoks on uuritud ainult neid väikeettevõtjaid, kes on olnud oma tegevuses edukad, jäänud püsima ja teenivad tänu sellele korralikult raha. Ning arvestusest on täiesti välja jäetud kõik ebaõnnestunud ettevõtjad. Ebaõnnestujate sissetoomine muudaks aga statistika väikeettevõtjate elustiili kohta oluliselt koledamaks.

Tegelikkuses vastab see kriitika ainult osaliselt tõele. Raamatus rõhustatakse korduvalt, et ettevõtjaks hakkamine on riskantne ning ei sobi kindlasti kõigile. Lisaks ei ole mitte kõik jõukad inimesed ettevõtjad - neid on lihtsalt jõukate inimeste seas palju. On täiesti selge, et sama tulemuseni (jõukuseni) võib edukalt jõuda ka palgatööga. Jah, on selge, et suurema tulu korral on see lihtsam. Ja on selge, et ettevõtja võib potentsiaalselt teenida rohkem kui palgatöötaja. Ning on selge, et väiksema sissetulekuga võtab suure vara kogumine rohkem aega. Aga see on võimalik.

On kritiseeritud ka seda, et autorid kogusid oma andmed küsimustikega, mille nad saatsid Ameerika jõukatele. Küsimustiku täitmise eest maksid nad väikest tasu. Tulemuseks on see, et küsimustikule vastasid ainult kõige kitsimad miljonärid, kellele oli oluline teenida see väike summa raha. Raske on öelda, kas see tegelikult ka täpselt nii oli. Aga kui oli, siis ühtepidi on see kriitika õige. Sellisel juhul üldpilt USA miljonäridest ei ole päris korrektne. Teisest küljest ei ole sellel minu jaoks suurt tähtsust.

Minu jaoks on raamatu põhipoint ikkagi selles, et inimesed, kes jagavad minu põhimõtteid rahaasjades, on maailmas olemas ja nad on oma tegemistes edukad. Lisaks ei ole tegelikult tavainimese jaoks praktilisest seisukohast väga oluline, millised on need teist tüüpi miljonärid, kes võibolla küsimustikele vastama ei vaevu. Olgu nad siis eduka tehnoloogiafirma püsti pannud ja mõnele suurfirmale kalli raha eest maha müünud arvutifanaatikud, rikaste perekondade võsukesed, lotomiljonärid või misiganes. Fakt on see, et rikkakssaamine mõne muu skeemi kui säästmise ja investeerimise abil on enamike inimeste jaoks praktiliselt null-tõenäosusega.

Skeem "stabiilne sissetulek->liigsete kulude vältimine->säästmine->investeerimine" on seevastu mõningase pingutuse tagajärjel jõukohane suurele osale arenenud (ja peaaegu arenenud) maailma töövõimelistest inimestest. Just see on minu jaoks põhiline.

Lõpetuseks seitse põhimõtet, mis raamatu kohaselt Ameerika miljonäre iseloomustavad:

  1. Nad kulutavad oluliselt vähem raha, kui neil oleks võimalik.

  2. Nad kulutavad oma aega, energiat ja raha efektiivselt - viisil, mis soodustab rikkuse kogumist. Ehk neil on olemas eelarve, millest nad kinni peavad. Nad tegelevad investeerimisega. Nad kulutavad pigem aega oma investeeringute planeerimisele kui shoppamisele.

  3. Nad usuvad, et rahanduslik sõltumatus on olulisem kui oma kõrge sotsiaalse staatuse väljanäitamine.

  4. Nende vanemad ei toetanud neid täiskasvanuks saades rahaliselt. Mida rohkem raha vanemad oma täiskasvanud lastele annavad, seda väiksem tõenäosus on neil lastel kunagi jõukaks saada.

  5. Nende täiskasvanud lapsed on majanduslikult iseseisvad.

  6. Nad on osavad turuvõimaluste ärakasutamisel. Raamatus soovitatakse tegeleda alal, kus on võimalik osutada teenuseid neile, kes juba on jõukad.

  7. Nad valisid õige elukutse.

pühapäev, 9. detsember 2007

Säästmisest

Panen kirja ühe olulise reegli (võiks öelda, et põhireegli), mida mina oma rahaasjades jälgida üritan või vähemalt sean eesmärgiks jälgida.

Minu põhireegel ütleb, kulutada tuleb vähem, kui ma teenin. Ja tulude hulka, millest vähem ma üritan kulutada, ei loe ma mitte kõik tulud, vaid ainult regulaarsed sissetulekud. See põhimõtteliselt tähendab siis ainult töötasu. Sest raha võib sisse tulla ka muul moel - investeerimistuluna, intressidena, kingitustena, misiganes. Aga need ei ole kuigi hästi prognoositavad ja enamasti ka mitte regulaarsed sissetulekuallikad.

Täpsemaks (optimistlikuks) eesmärgiks olen ma seadnud endale säästa igal aastal vähemalt 20% oma brutotöötasust. See on päris ambitsioonikas eesmärk tänapäeva tarbimisühiskonnas. Ja ega sellest kinnipidamine mul kogu aeg ei õnnestu. Näiteks sel aastal tuleb selleks nö säästumääraks tõenäoliselt umbes 10%. Eelmine aasta säästsin seevastu koguni 31,7% oma brutotöötasust. Viimase kümne aasta jooksul kokku olen kõrvale pannud umbes 16,5% oma brutotöötasust.

Järgmise aasta lõpuks olen loodetavasti 20%-le oluliselt lähemal (kui kõik hästi läheb - tööd ei kaota, palka ei vähendata, muud katastroofilist ei juhtu).

Selle aasta tagasilöök säästmises on puhtalt "tänu" autoostule. Ma tean, et uue auto ostmine oli minu sõiduvajaduste juures ülepingutamine, aga mis teha - ei suutnud vastu panna. Ei, autopede ma ei ole - tegemist ikkagi suht väikese ja odavamat marki autoga.

Paljud peavad sissetuleva raha mitteärakulutamist ilmselt koonerdamiseks. Ma mõistan, kui sellesse nii suhtutakse, aga ise ma seda nii ei näe. Minu jaoks on asja iva seles, et iga kord raha välja käies tuleks mõelda mitu korda, kas mul ikka on seda ostetavat asja vaja. Kas see pakub mulle rahuldust rohkemaks kui mõneks hetkeks/päevaks? Kas see teeb mind õnnelikumaks? Ja pigem sagedamini kui harvemini on vastuseks - ei, mul ei ole seda tegelikult vaja.

Mida teha säästetud rahaga? See tuleks investeerida. Investeerimisfondidesse, pensionifondi, aktsiatesse. Mustadeks päevadeks kogutavat raha võib hoida ka nt hoiusel. Kõigisse neisse kohtadesse olen ma oma sääste ka paigutanud. Sellest kirjutan mõni teine kord.

Aga milleks see kõik? Miks mitte kõik kohe ära kulutada? Pikaajaline eesmärk on jõuda olukorda, kus palgatööd teha pole otsest vajadust. Tööd saaks teha suurema mõnuga ning töökohta valida vabalt ja kiirustamata. Ma arvan, et see oleks päris hea olukord.

Ehk et asi ei ole rikkakssaamises, vaid vabaduses.

laupäev, 8. detsember 2007

Algus

Alustan blogi laias laastus teemal, mida inglise keeles nimetatakse "personal finance" ja mis eesti keeli võiks kõlada kui "isiklikud rahaasjad". Teemad ei piirdu siiski ainult minu isiklikus rahakotis tuhnimisega (kuigi ilmselt tuleb ka seda teha, vähemalt teoreetilisel tasandil :), üritan anda ka oma vaate maailmas (eriti majanduses) toimuvale; kirjutada raamatutest, mida lugenud olen jne. Üritan püsida siiski enam-vähem teemas ja käsitleda teemasid selle nurga alt, et kuidas see info mõjutab meie igapäevaseid rahaasju ning mida tavaline inimene sellest endale kõrva taha võiks panna.

Aga miks ma kõike seda teen? Mul on rahaasjades üldiselt aastaid olnud teatud põhimõtted, mida olen oluliseks pidanud. Samuti olen ammu avastanud, et oma mõtteid kirja pannes saavad need oluliselt selgemaks ka iseenda jaoks. Kui mu mõtted tekitavad lisaks ka diskussiooni, siis on kasu topeltsuur. See ongi peamine - panna oma põhimõtted kirja, arendada neid edasi ja vaadata, kuidas nende järgimine välja kukub. (Seda viimast ma tean tegelikult niigi - mõnikord kukub, mõnikord ei kuku).

Minu peamise isikliku rahapoliitilise põhimõtte võib lühidalt kokku võtta nii, et jooksval aastal ei tohiks kulutada rohkem kui aastas regulaarsest sissetulekust (s.o. üldiselt siis palgast) laekub. Veelgi enam, igal aastal tuleks teatud summa palgast ka kõrvale panna ja investeerida. Kõige selle eesmärk on pikas perspektiivis rahalise sõltumatuse saavutamine (mida võiks lühidalt defineerida kui olukorda, kus palgatöö tegemine on vabadus, mitte kohustus).

Üldiselt on põhimõte lihtne ja ehk isegi loogiline (vähemalt mulle endale tundub nii), aga järgida seda pole paraku mitte nii kerge. Kuigi tulenevalt mõningatest minu iseloomuomadustest minule võibolla lihtsam kui mõnele teisele. Aga ka mina olen kõigest inimene - ahne ja ekslik:) Aga sellest võibolla juba mõni teine kord.